Viimätsel aol om moodun kõnõlda, et külh om õks naidõ jõulõga pall’u murõt. Et peat pall’u raha ja aigu kulutama, et söögi õigõs aos valmis saava ja kõik ummi kingitüisiga rahul omma. Kas taa ei olõ säänesama moodujutt, nigu sis naksi, ku naid pühhi amõtlikult pedämä võisõ nakada. Sis oll’ moodun jutusta, kuis Venne aigu varguisi jouluõdagut peeti ja kuis tuud kontrollman käüti.

No es olõ jo nii hull tuu asi külh, enämbüisi egan kotun oll’ kuus pühis tarõn, kiä esi taht’. Kodu es tulõ kiäki vahtma ega kiildmä. Hädäs oll’ ennegi tuu, et rahvas pedi tüül olõma, piparkoogi tulli õdagu, tõnõkõrd peris üüse valmis kütsä, joululaupäävä lõunõ aigu kodu juuskõ, et saiatainast kasta. Üliopilaisilõ ütel’ külh kursusõjuhendaja, et joulu aigu ei tohe ühiselamun üttegi küüneld kah olla, kuusõossast kõnõlamalda, aga taa kohus oll’ nii üldä, kontrollma es tulõ külh kiäki.

Aga jutt, et pühhiga ollõv täämbätsel aol pall’u murõt, om vast külh enämbüisi säält Ameerikamaalt lainatu eputamine.

Ku latsõ ei olõ harinu joulus maailma kallid asju saama, sis om nail lihtsäst asjakõsõst ja tsillukõsõst kompvegikotist kah väega hää miil. A ku suurõ inemise omma esi nii edevä ja tahtva, et naidõ latsõ õks tõisi hulgast alasi vällä paistnu, ja nailõ kõkkõ kokku ostva, sis… Omgi nii, et Ameerikamaa stress.

Olõ tähele pandanu, et kingitüisiga om nii suuril ku latsil nii, et väega tähtis om, ku ilustõ naa omma pakitu.

Pall’u vast mäletäse, et nääri olli ka väega oodõt pühä. Ega sis nääriaoga es anna tuud sotsialismust ega kommunismust külh kuigi kokku säädi. Oll’ näärivana, illus pidu ja kingitüse. Koolilatsõ tekki nuid ütstõsõlõ peris hasardiga. Tavalinõ oll’, et lätsi kooli nääripuult üüse kodu, kümme-katstõiskümmend pakki üten. No külh oll’ nuid huvitav vallalõ haruta, et kelle käest üts vai tõnõ kingitüs! Enämbüisi oll’ sääl juturaamat ja sokulaat, vai oll’ ammu tühjas süüd marmõlaadi- vai sokulaadikarpi mitmast sordist kompvekke pant. Ku es olõ paki ümbre valgõt papõrd panda, käve pruum joupapõr kah. Ja ku ilusat paila es olõ, tsüsäti vai kuusõossakõnõ kaunistusõs nööri vahelõ.

Om meelen, et mul oll’ ütskõrd liinast sugulanõ nääri aigu külän ja tä tõi mu jaos kooli nääripuulõ pakikõsõ. Kompvegikott oll’ värvilidsest tsellofaanist ja laia siidilindiga päält kinni. No nii illus oll’ tuu kingitüs, et uma klassi latsõ ümbreringi imesti. Näet, siiämaani om tuu häämiil meelen!

Olku meil joulu aigu väikseist, a ilusõist asjust hää miil!

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri

Jaga seod artiklit