Jõulujutt: Häste lõppõnu jõulutsukõlus

Sjoo lugu juhtu paar aastat tagasi jõulõ paiku. Pererahvas läts’ tutvidõ poolõ ja jäie tagasi tulõmisõga tsipa ilda pääle.
Näide majavalvja ja suur sõpr kolli tõugu pini Lola mõtõl’, et kasutas juhust ja käü õigõ tiiru külä pääl uudisit kullõman. Löüdsegi aia sehen mulgu ja ronisi säält vällä.

Ilmataat olle vahepääl joba talvõ näku näüdänü, a sõs mõtõl’ millegiperäst ümbre ja lassõ sügüsel edesi minnä. Perrä olle jäänü inne veidü lumõputru ja tsillõmbidõ lumbikõisi pääl ohkõist jääd. Selge tuu, et pinil, kiä kõik aig hoolõga majja valv ja latsiga mäng, om vällänpuul kotu pall’u uuri ja uudista. Lipas’ tsipa jänese jälgi pite, sõs tiirut’ kitsi jäleraa pääl ja ku viil külä pinne uudissõpost ette jäi, läts’ aig väega ruttu edesi.

Kõigi noidõ põnõvidõ asjuga olle Lola joba kotust peris kavvõn. Külmäl ja vaiksõl üül kostus helü kavvõlõ ja nii olle häste kuulda, ku pererahva autu kodu tagasi jõudsõ.

Kae nüüd läts’ pinil kipõs. Es taha tä jo näüdätä, et elämine valvmada om. Kõgõ õgvõmbat tiid pite nakas’ Lola kodu poolõ tagasi juuskma. Tii pääle jäie kõrkjid täüs likõ kotus ja sääl keskel viil parralt lagja oja. Kimmäs jalgualunõ kattõ, jää läts’ katski ja Lola löüdse hinnäst kaalast saadik jääkülmäst viist. Rabõli mis tä rabõli, a kimmä maa pääle es õnnõstu inämb saia.

Pikä karvaga kask ligusi läbi ja jõudu jäie kõik aig vähämbäs. Viimätsen hädän lassõ tä valla hädäkisa: auu-auu-au-au-uuu.
Tuud kuulsõ ka pernaanõ, kiä olle õkva löüdnü, et pinni aian ei olõki. Aig olle veidü üle kesküü. Taivas pilven, maa must, hädänolõja ja pernaasõ vahel tundmalda kõrkjarägästik. Siiä olle vajja abijõudu ja kõrralikkõ lampõ, millega tii pääle valgust näüdädä.

Naabrimiis olle veidü napsunõ, a nõun õkva appi tulõma. Kohalõ jõudsõ ka ülejäänü abivägi. Naasõ mättä otsan juhendaman ja mehe lampõga kõrkjidõ sehen müttämän – peris närvesüüjä olõminõ.

Äkki kostu oja puult peris inemisekiilne appikutsminõ. Akar naabrimiis, kiä hindäle telefoniga tiid näüdäs’, olle ülearvu rutakas ollu ja kah vette sadanu. Kungõli oja veeren, jala üte ja käe tõsõ mättä pääl. Valgust andnu telefon olle vette sadanu ja muud täl üle es jääki, ku appi rüüki. Tuu rüükmise pääle ütlivä naisi närvi üles ja nä helistivä pästmismassina vällä. Parõmb pellätä ku perän ikkõ.

Tõisil õnnõstu likõ kambajõmm kimmä maa pääle tuvva ja naisi hoolõ ala anda. Naasõ veivä hädälidse kipõlõ lämmäle tarrõ rõivid vahetama, et tuu kopsupõlõtikku es saanu.

Pini pästmine läts’ edesi. Ega inämb pall’u aigu es olõ. Mitu kõrda vajju joba nõna vii ala ja külm nakas’ umma tüüd tegemä. Lõpus saadi üts pikemb roigas, miä küündü pinini. Viimätse jõuga haardsõ pini käppi ja hambidõga tuust kinni ja nii saadi ta kimmämbä maa pääle tõmmada.

Kohalõ jõudsõ ka pästmismassin ummi miihiga. Nä avitiva pini pervest üles tuvva. Nüüd korjati uma likõ ja kuiva kamraadi kõik autu pääle, tennäti pästjid ja sõidõti tarõ manu rõivid vahetama ja kuuma tiid juuma.

Lola saiõ kõrraliku massaaþi, ku tedä rättega kuivas hõõruti ja perän viil fööni lämmä õhuga kuivati. Peris mitu päivä olli reisisellil jala tuust külmäst tsukõlusõst kangõ. Või üteldä, et lugu lõppi õnnõlikult, a tõist kõrda külh ei taha säänest asja läbi ellä. Kas Lola kah tuust kõgõst oppust võtsõ, näütäs meile tulõvik.

Antoni Annika


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit
2018-12-18T13:32:28+00:00