«Jonkadi-jonkadi, joulu tulõva, vorstikambrõ võti kadunu!» Säänest salmi tiidse jo mu vanaimä, a rohkõmb sõnnu es tulõ taal kah umal aol naid mullõ lukõn miilde. Arvada, et ta laul vääga vana om, õks tublistõ enämb ku sada aastat. Tuul aol nakas’ suuris pühis säädmine sea tapmisõ, vorstõ ja muide lihasüüke tegemisega. Ja tuuga es alustõda muiduki nii aigsõst nigu põra, ku jo märdipäävä aigu värvilitse tulõ ja punatsõ mütsü vällä tuvvas.

Ega medägi tetä ei saa, ku nii rahvast rohkõmb kompvekke, vehverkuukõ ja küündleid ostma saa panda, raha om kõigilõ vaia. Tuuga omgi peris ruttu ärä harinõt, et kohvipoodin om jõulupuu ja liinauulitsõil ilmadu tulõ tuust pääle, ku kellä kolmõ paiku jo pümmes lätt. Rõõmsamb om. Aga ma olõ tuud ka märgutanu, et ku nii aigsõst joulust kõnõlama nakatas, sis võisõ tuu hää tegemise ja avitamisõga, mea enämbüisi aasta viimätses nädälis jääs, kah varõmb pääle nakada. Ja viimäte jääski sääne kommõ meile külge, et terve aasta tulõ miilde nuid avita, kel hädä käen, ei pea nuid talguid üts kõrd aastan tegemä.

Vast om andsak tuud tunnista, aga tõnõkõrd nakas pühhi aigu telekat kaien nii hallõ, et verivorst käü suun ümbre ja vehverkoogil ei olõ õigõt maitsõt. Ku pall’u meil om haigõid latsi, vigatsõid inemiisi, kodulda inemiisi… Ja kõigist nuist mi kõnõla ennegi aasta lõpun. Sis saadami telefoniga võitsi raha ja kaemi, kuis tuu nummõr sääl ekraani pääl kasus. Ülejäänu aasta kullõmi raadiost ja loemi lehest, et kõik hädä omma kaardistõt (mea tuu külh maakeeli tähendäs?), meil omma toetusõ, fondi, avitaja, latsikaitsja ja kiä kõik viil. Aga järgmise joulu aigu kogumi jäl raha kas haigõmajalõ aparaatõ jaos vai sääntseile inemiisile, kelle jummal om sällä püürdünü, nigu üldäs.

Kaugõ taa meil nii käü? Ja sis tulõ miilde viil üts imelik asi. Mi, eestläse, irvitämi külh vahel henne üle, et söömi tõsõ umasugutsõ hää meelega ärä kah, aga mul om sääne karvanõ tunnõ, et ega mi hennest nii halvas ei pea. Kauõst tulõja jo mugu kitvä, ku lahkõ ja rõõmsa mi ollõv…

Umavahel üldä om meil tuu häädüse ja huulmise kotusõ päält tõisi käest viil pall’u oppi. Ma elä külän, kohe om kolhoosi aost jäänü elämä peris pall’u ukrainlaisi ja veneläisi. Eesti kiil om nail kõigil käen, aga kokku hoitva rohkõmb õks umavahel. Ku naist kelgi om suurõmb sünnipäiv, siis pandva raha kokku kõik väikese kogukonna inemise, huulmada tuust, kas pitu peedäski. Niisama om sis, ku medägi vääga halba juhtus. Matussõidõ jaos pand ega perekund nii suurõ summa, ku vähägi saa, ja ku ütskõrd juhtu siit peri noorõ inemisega võõran riigin õnnõtus, sis aeti nuu asja kah kambaga ärä, et ta õks kodu sai. Üts kamp Karpaatiast noorõn siiä tullu mehi käävä üten ehitämän ja hennest tüüandjal ärä lahuta ei lasõ. Ja ku üts eesti miis siin majaremontjaid tahtsõ ja ütel’, et taa tervet kampa palgada ei jovva, sis ütli mehe taalõ, et massa nii mitmalõ, ku saat, mi tulõ kõik tüüle ja jagami raha kõiki vahel, teenistüst om kõigil vaia. Kas mi, eestläse, ka nii tii?

Vast võisõ tinavaasta alusta kas vai tuuga, et nakas nuid abipakkõ jagama ja raharingikeisi tegemä varõmb, mõni nätälgi enne joulupuulpäivä.

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit