Eesti Kultuurkapitali Võromaa ekspertgrupp andsõ minevä nädäli alostusõn vällä aastapreemjit. Kõgõ suurõmba, Kultuuripärli preemiä sai viiemeistri Ripsi Piret. A elotüüpreemiä otsust’ Kultuurkapital seokõrd anda Võro kultuurividäjäle Jansonsi Silvile. Silvi tegemise omma olnu köüdedü päämidselt Võro liina kultuurieloga. Väikun intervjuun Umalõ Lehele kõnõlõs tä ummist tegemiisist tsipa lähkümpä.

Midä sa esi umast elotüüst kõgõ tähtsämbäs piät?

Elo seeh hoitminõ, tuu om kõgõ tähtsämb. Mu elotüü om mu ainumadsõ tütre kasvataminõ. Ja tuu, mis kõik säält kõrvalt om tettü, om tuu jaos, et meil tütrega elo seeh olõs.

Määndse omma su hindä meelest kõgõ tunnõtumba asja, mis sa tennü olõt?

Ma ei olõ tuu inemine, kes nakkas mõtlõma vai hindama, mis taa kõgõ tähtsämb om.

Mullõ om süämelähküne Papa Kreutzwaldi hoovitiatri. Ku tä luudi, oll’ egä aastaga üts üritüs, midä mi peimi hoovimängus.

Haridusõ poolõst olõ eesti keele ja kirändüse oppaja. A mu päätüükotus om olnu Võro kultuurimajan Kannel. Sääl ma sai tutvas kõiki koorijuhtõ ja rahvatandsujuhtõga ja sääl ma olli Võro rahvatiatrin kah ütenlüüjä. Ma olõ kultuurimajalõ väega tenolik, ka Papa Kreutzwaldi hoovitiatri sündü teno Kandlõlõ.

Kõgõ tähtsämb om mu meelest tuu, et olõ kokko saanu väega pall’odõ inemiisiga, kes omma tõtõst tegijä ja andõka ja laja ilmakaemisõga. Nä omma mu mõttidõga üten tulnu ja ma olõ näid takast tsusknu ja nimä omma minno kutsnu üten tüütämä. Ütsindä tuud kultuuritüüd kül kuigimuudu ei tii.

Olõt kõva harrastusnäütlejä. Kas olõt kokko rehkendänü, mitu rolli sa tennü olõt?

Ei olõ. Ja ma arva, et es saa taad preemiät mitte õnnõ näütlemise iist.

Preemiä anti iks elotüü iist.

Annas jummal, et tuu elo edesi lääsi ja tüü kah õks edesi lääsi.

Uman näütlemisetüün olõt tennü pall’o võrokeelitsit rollõ.

Ma arva, et ma mängi võro keelen kõgõ orgaanilidsõmbalt. Ku ma nakka eesti keelen mängmä, sis om tuu rohkõmb nigu mängmine.

Kas Võromaal om kultuuriello tõistmuudu vitä ku koskil muial?

Inemise elopaik om iks timä keskus. Ja tuu, mis kavvõmbal sünnüs, Tal’nan vai Tartun, om mu elokeskusõst välänpuul. Ku püsüt paigan, sis näet elon rohkõmb, om keski tark ütelnü.

Kas võrokõsõ ajava tõistmuudu umma kultuuri?

Inemise omma egäl puul inemise, a Võromaal omma mu inemise.

Miä om olnu su tüüelon kõgõ rassõmb?

Ma olõ kõgõ võtnu säändsit tsihte silmi ette, et ei tiiä, kas saa toimõ vai ei saa. Tuud, kuis toimõ olõ saanu, mõistva tõsõ üteldä.
Mullõ miildüs sündmüse ni lavastusõ valmistamisõ aig. Tulõmi peräst jääs mõnikõrd hing vaivama, et võinu parõmb olla. A kõgõ saa parõmbalõ, sinnä olõ-i midägi tetä. Ku sa annat hindäst kõik, midä sul om anda, sis kes tuu süüdü om, et sa üle es hüppä tuust korgusõst, mis sa hindäle säit? Korgusõst ülesaaminõ ei olõ individuaalala, tuu om ütine tüü. Egäüts and tollõ sisse nii pall’o, ku täl anda om.


ESIMUUDU TREHVÄMINE. Mõnikõrd tulõ ette midägi säänest, midä mõistusõga häste seletä ei mõistaki. Ku lätsimi Jansonsi Silviga timäst pilti tegemä, arvas’ Silvi, et pildi võinu tetä Kreutzwaldi pargin kujo man. Ku ollimi jõudnu pildi tegemise kotussõlõ, jalot’ Tamula järve veerest trepist üles õkva Lauluesä kujo poolõ Kudu Ilmar. Ilmar sai Kultuurkapitali Võromaa ekspertgrupi elotüüpreemiä aasta tagasi. Nii saivaki pildistämise aigu kokko katõ perämädse aasta elotüüpreemiä saaja. Ütle viil, et juhussit ei olõ. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit