Paar aastat tagasi ollimi perrega Soomõn puhkaman. Tull’ mõtõ minnä lustiaida. Kävemi ilmaratta ja püürhällü pääl. Ümbretsõõri oll’ illus luudus ja uhkõ ilostusõ.

Jalutimi sääl niisama, kooni jõudsõmi üte kemmergu manu, millel oll’ illus väiku aid ümbre. Ma lätsi aialõ häste lähküle. Äkki läts’ kemmergu uss vallalõ. Poti pääl istsõ üts miis, kiä podisi midägi soomõ keelen. Ja kõrraga süläs’ mullõ näkku. Ma hiitü nii hirmsalõ, et naksi peris ikma. A mu imä nakas’ hoobis naardma. Ma olli sõs vähämb ja es saa arvu, miä sünnüs. Imä nakas’ sõs minnu trüüstmä ja ütel’, et tuu olõ-i sukugi peris inemine ja tä es sülgä, a tsiuksõ hoobis vett. Ma es taha tuud juttu sukugi usku. Imäl es jääki muud üle, ku laskõ hindäga samma asja tetä. No oll’ mu miil jälki hää ja mi saimi edesi minnä.

Urbaniku Anett-Marie
Parksepä Keskkuul
6.a klass

Jaga seod artiklit