Aastal 1949 oll’ Sulbi kandin väiku kolhoos ja inneskidsen talo kar’alaudan peeti piimäkarja. Eks vast iks lehmä, kedä naasõ käsilde nüssevä, andsõva vanast rasvast viil häste piimä.

Ütel hummogul helistedi aolehe toimõndusõst kolhoosi kontorilõ ja taheti tulla kolhoosi kar’anaisiga intervjuud tegemä. Esimehel kästi naisilõ edesi üteldä, et nä olõsi järgmäne hummok lauda man.

Eks sis esimiis ütel’ näile tuu edesi. Naasõ kõik vasta küsümä: «Mis meist kül tahetas ja mis tuu intervjuu õigõlõ tähendäs?»

Esimiis oll’ kah lihtsä talomiis ja ütel’, et timä ei tiiä kah, mis tuu tähendäs. «No olkõ sis iks kohal ja pankõ egäs juhus puhas mõsu sälgä,» pidäsi tä viil tarvilikus mano üteldä.

Leoki Hilja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit