Täämbä hummogu lasti sünnütüsmajast vällä. Vahtsõstsündünüid viiäs turvahällen ja üsän ussõst vällä, mul tull’ esi jala ala võtta.

Ku ull’ olt, sõs jummal and tõnõkõrd võimalusõ ümbre sündü. Nigu viko parandus, et sünnüt vahtsõst ja olõt terävämbä mudsoga. Ku joppas.

Mul nii es lää: niisama ull’, ku olli sisse tullõn, niisama ullilt vahi perrepalatist vällä päsenült. Punnita silmi ja ei saa millestki arvo.

Oll’ taad vajja? Mis edesi saa?

Mõtli hindäle pini võtta, et sõs tä vii minno hummogidõ vällä jalotama, värskit õhku ja nii edesi, a tull’ lats. Kost tä tull’? Mu inne-sünnütüst-stress om kõrraga pääle-sünnütüst-stressis saanu.

Kae latsõlõ otsa ja ikk tulõ pääle. Häämeelest latsõ peräst ja halõtsusõst esihindä vasta. Timä ei olõ süüdü, et ma ull’ olõ. Tävveste huulmalda om üte poliitigu röögätüse «kats miljonit eestläst» pääle last tegemä naada.

Maailm om nii kur’as lännü, inämb ei olõ tan ilman võlur Ozi, väikeist nõida, muumitrollõ ja muud säänest pehmet värki. No om nõid Merkel, majanduskriis majanduskriisi otsan, Donald Trump, Euribor om pikembät aigu nullin… Kae, mis Süüriän sünnüs…

Hallõ om hindäst. Mul ei olõ viil keskiäkriisigi olnu, ma ei olõ viil keskiälidse muudu rasva lännü. Mul oll’ plaan maaha rahunõda, tervüsele halva süüki süümä naada, jäl telekat kaema oppi ja selges tetä, mis jalgpallin säänest om, miä inemiisi köüt.

Jah, ma tahtsõ säänest ello elämä oppi, nigu mu vannudsõ eläse. Ammus ma sai liinapää käest ordõni. Inemiisile, kelle tüü om tettü, antas säändsit. Mul oll’ plaan ülejäänü elo sohva pääl videldä ja no…

Jäl pampõrsi, leetri, sarlaki, tatt, briljantrohilidsõ täpi, mille pini ei olõ jänes, issi, mille kass põrmandut kraap, mille ja mille…

Ma olõ seo kõik joba kõrra läbi elänü. Miljon küsümüst, millele ma vastust anda ei mõista.

Edimält jätt lats sullõ tundõ, et olõt maailma kõgõ targõmb. Sõs kõrraga küsüs ütskõik kelle käest pääle su, ja sõs ku suurõmbas saa, kullõs su är, noogutas hallõlidsõlt pääd ja tege nii, kuis esi hääs arvas.

Minevä aasta nõstsõ mu vanõmb poig mu maast vallalõ ja irvit’ õnnõ, ku ma jalgu siputi ja maahapandmist nõudsõ. Ma sai vihatsõs ja lubasi hindäle vahtsõ tetä. Ja teigi. A noh, kavvõmbalõ, nigu õks, ull’ ette es mõtlõ…

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
värski esä

 

 

Jaga seod artiklit