Lugu juhtu päält sõta, ku sakslanõ oll’ minemä lüüdü ja elu Vinnemaal väega vilets. Ingerimaalõ Leningradi külle ala oll’ jõudnu teedüs, et Eestin elu edenes, a valitsus võtt ülearutsit eläjit är.

Kats nuurt Ingerimaa naist, kelle mehe olli sõan kaonu, jätivä uma tsill’ukõsõ latsõ vanaimäde kätte ja naksiva jalaga tulõma Eestimaa poolõ. Uma kuldas’a ja kuldraha umbliva nä undruku alumadsõ veere külge.

Olli tulnu jõõ pervi pite mitu päivä. Magasiva küünen, pelksivä suuri teid. Jõudsõva Oravilõ. Mäe pääl majan olnu tõsinõ miis ja mitu lehmä. Võtsõ kulla vasta ja and’ lehmä, a üümajja es paku. Juhat’, et all orun eläs naanõ väiku latsõga, saati vast sääl olla ja lehmä sanna taadõ käkki.

Aastanõ latsõkõnõ käperd’ ringi ja naanõ kütse sanna. Umbkiilse naasõ saiva kässiga seletä, kost tulõk ja kohe minek. Saiva süvvä ja sannan kävvü.

A sis klopiti ussõ pääle. Sanna manu oll’ tulnu miihikamp. Naasõ mõtsavelest miis sõpruga oll’ sanna tulnu. Naanõ es saa mõtsa teedä anda, et võõra omma majan. Ingerimaa naasõ panti majja ja mehe käve sannan ja är nä lätsi…

Ingeri naasõ naksi sis viläpõldõ pite minemä, iks jõõ veerest, et lehm juvva saasi. Küsse kõnõlõja käest, mis ti piimäga teiti. A lehm olnu kinni ja oll’ luutus ka vask’akõnõ saia…

Ingerimaad raput’ karistuisi lainõ ja osa ingerlaisi saadeti Suumõ ja Tsiberihe. Nuu kats naist saiva piimärõõmu tunda ja vask’a lehmäst kasuma panda. A elu oll’ iks nii rassõ, et ku üts naisist, Katri, nägi eestläisi ja sai kuulda, et tüüd olõssi, võtt’ tä uma haigõ imä, invaliidist sõsara ja kolmõaastadsõ pojakõsõ ja tull’ Eestimaalõ õnnõ otsma. Katriga ellimi kõrvuisi majjun aastakümnit. Tä igats’ iks är kävvü Oravil, et tuud mäke ja orgu viil kõrd nätä. Es jõvva.

Juhuslik aoleheartikli juhat’ tä mehele kätte, kon Katri om, ja ildampa nä vahtsõst kokku saivaki.

Tõistõ ilma läts’ Katri, avvulinõ ja tüükäs, 97aastadsõlt.

Raudkatsi Ene

Jaga seod artiklit