Jaanipäiv om tulõkil. Tuust pühäst, mille aigu nigu õkva peat hirmudu pall’u süümä ja, viil hullõmb, meheste juuma kah, pasundõdas raadion ja telekan jo ammu. Kindla pääle tulõ osta säänest ja tõistsugust liha ja vorsti, olut ja muid kraadiga juukõ. Ja sis tulõ muiduki löüdä kamba pääle üts tävve aruga inemine, kiä hennest ullis juunu vai haigõs süünü inemise pidult ärä vedä.

Eesti Naasõ juunikuu numbrin kirutas Aru Elis, et taalõ nakas joba vasta tutvõidõ ega-aastanõ küsümine, et kohe jaanipääväs mindäs, kinka üten pitu pandas… Nigu ei olõski tuu normaalnõ, ku inemise tuul aol katõ-kolmõkõisi vai koguni ütsindä uman aian vai tarõn omma ja lihtsalt puhkasõ. Pühä ei pea õmõta tähendämä kõigilõ üttemuudu suurõ tulõ veeren ja suurõ karjaga kuun tümpsu kullõmist, rasvadsõ söögi süümist, ollõ ja siidri juumist. Ja mis tetä, sääntsel suurõl pidul om alasi vähämbält üts sääne miis (vai koguni naanõ), kiä hennest täüs lakk, ringi lälläs, tõisi sekä ja nail tuju summa aja. Nii ei jää suvõalgusõ pidust, mis jo vanal aol küländ tasanõ ja mõnõl puul õkva pühalik oll’, medägi perrä.

Aru Elis ütläs tuudki, et meil om suvitsõl aol väega vähä riigipühi, ku tüüinemisel õigus vaba päiv saia, ja ku nuusõmaki harva pühä puulpääväle vai pühäpääväle juhtusõ, ei anda vapa päivä manu, kuigi nii võisõ tetä. Tüüinemise omma tõepoolõst väsünü ja olõs tahtanu taa mi niigi lühkü suvõ aol tõnõkõrd kats-kolm päivä umaette olla ja puhada – uman suvõmajakõsõn vai mõtsan vai mõnõ järve veeren, nii et ei olõs määnestki kohustust kellegi küllä minnä, kedägi küllä kutsu, pall’u süvvä tetä…

Mi riigin om jah moodus saanu tuuga uhkusta, ku pall’u kelgi vapu päivi vällä võtmada om ja mitu suvvõ kiäki sukugi puhkust võttanu ei olõ. Egäüts muiduki tiid, kas ja kuis taa umma tervüst rikk, aga tõnõ asi om viil tuu, et mõnõl tähtsämbä ammadi pedäjäl ei olõ sääne uhkustaminõ peris võlsilda. Mis vika suurusta, et puhkust ei võta, ku hennele vaba riide vai iispäävä säädi saat, ku esi tahat.

Mi inemise tahtva tõepoolõst lämmäl ja valgõl aol vällän umaette ka olla. Miissõs nuu aiamaalapikõsõki mitma korteriga maiu lähkün omma. Kel tuu paar pennerd käen, saa vähämbält sääl mulda tsungin ummi mõttõid märguta.

A pääle jaanipäävä võisõ suvõl olla külh viil vähämbält üts suvõao pühä, ku olõs õkva sääne muud, et ei olõ suurt süümist-juumist ja larmiga pidusiid.

Ilusat ja rahulikku jaanipäivä, olkõ ilm määne taht!

Nõlvaku Kaie
Harglõ kihlkunnast peri

Jaga seod artiklit