Tuu juhtu Orava vallah Kõliküläh. Üts naabrikülä miis sai hindäle mino uno Karla naabrimehe Kõlli Jaani elämise. Kõlli Jaan oll’ kiudutõdu Tsiberihe, kõgõ perega, ku kõrralik talopidäjä ja viil väikese traktori umanik. Venne kõrd es või kõrralikkõ talomiihhi salli.

Puulpäävä õdagu pallõl’ vahtsõnõ naabrimiis Elmar, kas tä võissi uno poolõ sanna tulla. «Tulõ muidogi,» lubasi uno.

Vihtsivä mõlõmba kõrdamüüdä, sõs tull’ naabrimiis lava päält, iho punanõ ku tulekahi. Elektrit sannah es olõ. Üts küünäl valgust’ viletsält sanna. Naabrimiis võtt sannanukast pudõla ja kallas’ tuust üle ola sällä pääle.

Oi sa mu jutt, miis läts’ nigu ullis! Juusk’ saina pite üles, sattõ maaha, sis juusk’ tõist saina pite üles, jäl sattõ maaha.

Sis sai ussõmulgu kotsilõ ja litsõ puul kilomiitret ihoalastõ läbi lumõ kodo. Nigu olõssi määnegi imeruuhv tälle vägevä vungi sisse andnu. Uno kõnõl’, et «imeruuhv» tuu pudõla seeh oll’ olnu tärpentiin.

Ma mõtlõ, et parhilla omma pall’o dopingu pruukmisõga hädän. A tärpentiini ärkeelet kraami nimekirän ei olõ. Pruuki tulõ sõs, ku stardipauk käüse. Hädä om sis, ku ei saa pidämä ja ei jõvva medälide jagamisõs tagasi.

Kraagi Väino
Meerapalu

Imeruuhv
Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit