«Ime ei olõ tuuperäst olõmada, et mi timäga harinu olõmi,» om kirotanu üts kirändüskriitik. Ja tõtõst: ku naada perrä märkmä, sis putumi egä päiv kokko imeasjuga. Küländ suurõs immes või pitä ka Eesti Vabariigi välläkuulutamist 100 aasta iist.

Eesti kultuuri ütes suurõmbas väärtüses ja immes om mi umanäolinõ rahvaluulõ. Suurõmbalt naas’ tuud kokko korjama Põlvast peri Hurda Jakob. Teno timä iistvidämisele om meil parhilla Eesti kirändüsmuusõumin umbõs 1,2 miljonit lehekülge rahvaluulõ üleskirotuisi.

Urvastõst om üles kirotõt laul «Imemaa». Taa om illos ja lihtsä laul, kon imeas’as peetäs eläjide pillimängu ja tandsu:

Kiigu, liigu, laivakõnõ, tõuka takast, tuulõkõnõ!
Läämi sinnä saardõ – saarõn omma saaja.
Sääl pini puhksõ pilli, sääl kass mängse kannõld,
vana lammas laulsõ, tallõkõnõ tandsõ.

Jah, ka päältnätä lihtsä as’a võiva tähtsä ja hengele kosutava olla. Ilosat pidopäivä, umma laulu ja tandsu kõigilõ!


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit