11. süküskuu pääväl peeti vanavanõmbidõ päivä

«Latsõlats läts’ edimäste klassi, neläpäävä sõitsõ Tartohe, riidi tulli tagasi ja pühäpäävä õdagu lätsi vahtsõst – vei tagasi pini, kelle nädälivaihtusõs hindä poolõ võtsõ,» vurist’ Vahtsõliina kandist Loosi küläst peri Tomsoni Viive (69) ette jupikõsõ imelise vanaimä elost.

«Egäl vabal momendil olõ latsõlatsi jaos olõman,» ütel’ Viive, üts kümnest vanavanõmbast, kinkalõ minevä sügüse anti imelise vanaimä tiitli. «Kuna Võro latsõlatsõ omma joba suurõ, a Tarton omma noorõmba 7 ja 4, sis põhilidsõ ao käü ma iks sinnä. Helistedäs, vanaimä ist auto pääle ja sõit Tartohe. Ma olõ jah autoga vanaimä – maal ei saa ellä, ku autot ei olõ.»

No õkva omgi Viive jäl Tarton: tütär om tüü peräst Tal’nan ja latsõlatsõ vanaimä hoolõ all. «Tarto liin om mul joba selge,» kitt’ Viive. «Vii latsõ Elleri muusigakuuli, laulustuudiohe, sis om viil Shaté tandsutsõõr, malõklubi…»

Viivel om küländ ka ütiskundlikku tüüd (tä om neländät vuuri Vahtsõliina vallavolikogon ja juht 12. aastakka Loosi kandi küläello – UL), a latsõlatsi hoitminõ om timä süämen iks kõgõ tähtsämbä kotussõ pääl.

«Ku sul om kohustus võetu, sis tulõt, läät ja jõvvat!» põrot’ Viive vastussõs küsümüsele, kuis tä külh kõkkõ jõud.
Latsõlatsiga mõist Viive läbi saia. Neläaastadsõlõ Loviisele lugõ tä raamatit ette.

«A säitsmeaastanõ Oliver om sääne, kelle kotsilõ üteldäs «tulõvanõ profesri»,» selet’ vanaimä. «Timä küsüs kõik aig midägi ja vaihõpääl ma ei mõistaki vastada. Sis iks otsimi raamatust vai muialt vastust.»

Vanalimäl om hää miil, et Oliver om suur malõsõbõr – Eesti meistri uman vannusõklassin. A hädä oll’ tuuga kah. «Tull’ jutuga, et mamma, mängimi, a ma es tunnõ nuppõgi,» kaivas’ Viive. «Sis iks opas’ minno, a ma kai televiisori poolõ… Ku imä tull’, sis Oliver kaivas’ är, et mamma sukugi es mängi, mugu kai televiisorit! A vanaesä Mäesalu Arvo om kah Eesti meistri malõn ja ku Oliver perämäne kõrd timäga mängse, sis viiki!»

Ku malõopmisõlõ aja Viive sõra vasta, sis laul tä üten latsiga hää meelega. Tarto latsõlatsõ käävä jo muusigakoolin ja laulustuudion, Oliver jõud viil korvpalli kah mängi. Viive kitt ka tõisi latsõlatsi, kellel mitmõ as’a vasta huvvi om.

Et Viive om välläopnu kokk-kondiitri, sis omma latsõlatsõ timä käest ka söögitegemise nippe uurnu. «Pojatütär Karina iks helist’ ja küsse, a nüüt om tä esi joba väega hää kokk,» kitt’ Viive. «Tõnõ vanaimä om kah kokk ja Karina ütel’, et om vanaimmi käest söögimeistri geeni üle võtnu.»

Tujonõstja vanaimä

«Oi, tuu om rassõ!» ütel’ Viive tuu kotsilõ, kuis vanaimä latsõlatsõ halva tujo jäl hääs saa. «Ku om suur kius, sis lätt aigo. No iks kallistat ja kõnõlõt, a tõnõkõrd ei avida tuu kah. Sis tulõ laskõ latsõl lihtsäle olla: las kiusas õnnõgi, külh tuu üle lätt.»

Määne om olnu kõgõ keerolidsõmb lugu? «Säitsmeaastanõ oll’ tahvliarvutin. A ku tä kavva om, lätt närvilidses,» selet’ Viive. «Lats oll’ mul maal ja õtak joba käen. Panni sis arvudi är, a lats läts’ väega hindäst vällä, rüükse. Tütär ütel’, et kallista. Es avida. Sis lihtsäle uutsõ, nikani ku maaha rahusi.»

Viive om esi nii häätujolinõ ja truksa, et latsil lätt peräkõrd iks tujo hääs. Ja latsõ kullõsõ vannaimmä. «Väega harva, ku ma kur’õmbat sõnna ütle. Püvvä iks hääga läbi saia,» selet’ Viive.

Latsõlatsi tõmbas maalõ

Ku mamma Tartohe sõit, sis om latsi edimäne küsümüs: kuis Bosse eläs? Tuu om maa-pini. «Suur labrador – oi tuud kallistõdas ja tuu pääl oltas, ku latsõ maal omma,» muheli Viive ja ütel’, et latsõ püüdvä tälle mugu eläjit mano sokuta. «Vahtsõliina laada pääl kävven oll’ näil selge, et mammal om kikast vaia, Võro liina päivil oll’ kassipoigõga sama jutt.»

No Viive om kimmäs naanõ ja sändse jutu pääle pehmes ei lää. A latsõlatsi hoit tä uman koton väega hää meelega – sääl ei nakka latsil kunagi ikäv.

«Suvõl olli kõgõ vällän, sulisti lumbin, häste pall’o kävemi mõtsan seenen ja marjo korjaman,» kitt’ Viive. «Oliver ütel’: mina olõ maamiis, ma ei lää liina!»

No maalõ elämä minemine perren siski arotusõ all ei olõ. «Suvõkoto tahtva külh maalõ saia, a kuna tuu tulõ, tuud ei tiiä,» ütel’ Viive.
Viive tutva jõudva tälle viil tähtpääväs õnnõ suuvi – 22. süküskuul tulõ tegüsäl vanalimäl 70 aasta juubõl.

Viive tütär Mäesalu Terje:

«Imäga om hää olla, selle et timäga kuun saami uma õigõ olõmisõ vabas laskõ. Tä lupa egälütel olla sääne, nigu tä om. Oliver oll’ kolmõaastanõ, ku mamma tedä haigusõ aigu hoitsõ. Ku tä oll’ joba nätäl aigu mammaga olnu, tekk’ Oliver kõrraga terrassiussõ vallalõ ja ütel’: «Mamma, sa võit no är kodo minnä!» Tõsõ olõssi är süändünü, a mu imä naas’ naarma.

Oliverilõ miildüs väega mammaga mõtsu pite roita, selle et mamma mõist mõtsast pall’o kõnõlda. Teno mammalõ om poisist saanu suur luudusõsõbõr ja -avvustaja.

Loviise kilkas kõgõ, ku mamma tulõ: «Minu mammakene!» Lätt tälle õkva kaissu ja lüü mõnust nurru.

Grette-Ly hindas vanaimä lahkust ja häädüst. Ja mu miis om ütelnü, et ämm om tälle nigu tõnõ imä.»

Tomsoni Viive latsõ ja latsõlatsõ:

Poig Tiit (47) – Kevin (24), Karina (22)
Tütär Terje (42) – Grette-Ly (13), Oliver (7), Loviise (4)
Tütär Tiina (39) – Johan (19), Simon (11)

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 
Tomsoni Viive üten latsi ja latsõlatsiga.
Tomsoni Viive üten latsi ja latsõlatsiga. Pilt eräkogost.

Anna teedä imelisest vanavanõmbast!

Nikani ku 1. rehekuu pääväni (1.10.2016) saa teedä anda tublist vanastimäst vai vanastesäst, kiä om väärt imelise vanavanõmba tiitlit.

«Kandidaatõ või üles säädi egäüts, a hää olõssi tuud tetä läbi uma liina- vai vallavalitsusõ,» kuts ettevõtmisõ kõrraldaja, vanno inemiisi keskusõ juht Hankewitzi Heino. «Imelises vanavanõmbas valimisõ man om tuu kah tähtsä, et inemine olõssi päält latsõlatsi hoitmisõ uman kogokunnan teküs toimõndaja, ja tuud teedüst mõist umavalitsus kõgõ parõmbalõ mano panda.»

Imelise vanavanõmba tiitliga om tunnustõt joba 102 inemist, egä aasta antas vällä kümmekund tiitlit.

UL

Jaga seod artiklit