Vanaimä-vanaesä olku ennegi toes ja rõõmus

No om nakatu meil kah vanavanõmbõidõ päivä erälde tähistämä. Ei mõistaki üldä, kas taad nii väega vaija om. Sääne tähtpäiv om jo egä kõrd, ku latsõlatsõ vanaimä-vanaesä man olla saava.

Muiduki eläse ka põra mitma põlvkonna üte katusõ all, aga nuid ei olõ siski kuigi pall’u. Enämbüisi käüdäs õks külän, kiä kauõmbast ja harva, kiä lähkült ja ütest tüküst.
 
Ja praegutsõl aol tulõ vanavanõmbõil viil tüül kävvü, ku latsõlatsõ tsillukõsõ.  

Mõni vanaimä esiki tunnistas mõnikõrd, et ku olõt nätäl aigu tüül ollu, olõs tõnõkõrd puulpäävä-pühäpäävä rahu kah tahtunu, aga no ku latsõ tulõva, sis unõtat  tuu väsümisegi.

Säälsaman tiid egäüts, ku kipõlt lätvä aasta, ku kipõlt kasusõ latsõ ja saa müüdä tuu aig, ku silmäterä üskä tahtva, ega tüü manu appi tulõva ja egalõ poolõ üten tükise…

Kolmõtõiskuaastadsõl om jo nii pallu ummi tegemisi, et ei saa enämb aigu vanaimäle-vanaesäle küllägi tulla, pikembäst naide man olõmisõst kõnõlamalda.

Ku noorõ perega üten eletäs, sis om latsõl vanavanõmbõidõ sällätagunõ alasi võtta, ku mõni pahandus sünnüs, mille iist imä-esä käest tõrõlda võit saija.
 
Kiä sis ei tiiä, et ummi latsiga olti rangõmb, a latsõlatsõlõ andas pall’u andis. Mine tiiä, kas tuuperäst, et vanõmban ei olõ hendäl enämb kõgõ iist täüt vastutust ja murõt, vai  hoobis tuuperäst, et vanõmbas saijõn lätvä kõik veitühaaval esi tagasi latsõs…

Muiduki piät peren kõrd olõma tuun mõttõn, et medä üts kiild, ei tohe tõnõ lubada, muidu lätt asi väega käest ärä.

Ma esi olõ sääne kaugvanaimä, kiä latsõlatsi harva näge, aga tuu poolõst om vedänü, et nuu kombõ, miä latsi vanõmbõilõ ei miildü, ei miildü siin meile kah.

Ei tohe tundõ viisi arvutidõ vahti, õdagu kaugõ üllen olla ja hämärä valgusõga raamatut lukõ.

Aga ku uma latsõga es viisi kuigi tihti käkmist mängi vai võitsi juuskõ (kos tuu aig oll’), sis põra – hää meelega! Ja  armõtudõ tahetas kävvü mõtsan siini ja marju otsman, järve veeren muiduki kah, aga esiki kitsku ja kõblada!

Praegutsõ vanavanõmba olli latsõn enämbüisi vanaimä hoita, ku uma vanõmba tüül.

Õdagult tull’ sis imä kodu, a põra võit juhtuda, et imä lätt tüüle väega kauõdõ ja  mitmas kuus – aig om sääne.

Hää tuu muiduki ei olõ imäle ega latsõlõ, aga rahha om kah vaija ja praegutsõl aol omma telefoni, meili, skaibi.

Ega tehnika  tävveligult immä vai essä ei asõnda, aga om võimalik ega päiv nätä ja juttu aija. Hoobis hull om asi sis, ku lats vanaimä manu unõtõdaski.

Päält kolmekümne aasta iist tõi üts vanaimä latsõlatsõ Vennemaalt hendä manu.

Arvas’ kõgõpäält, et lühküs aos, selle et  väikese tütrigu vanõmbõil tull’ suurõn liinan nii kauõdõ tüüle ja õdagu kodu sõita, et lats oll’ lõunaaost, ku koolist pässi, õdagu ildani ütsindä ja nakas’ jo vällän hulkma.

Lats oll’ siin hoiõtu, puhas ja söönü, a vanõmbõil es olõ nüüd enämb sukugi vaija kodu rutada, kohvikuin istu oll’ parõmb ja varsti es olõ näil enämb tõnõtõsõst kah luku. Minti lahku ja last käüti mõnikõrd harva kaeman.

Sis tull’ meil vahtsõnõ riigikõrd ja sõitminõ es olõ enämb nii lihtsä. Tütrigul es olõ enämb õigõdõ immä ega essä. Nuu olli puulvõõra inemise, kiä mõnikõrd rahha saadi.

Tä kasvi vanaimä man suurõs, läts’ mehele, sai latsõ…  Läts’ ütel pääväl tõsõ mehe manu ja unõt’ väikese pojakõsõ uma vanaimä manu, nigu tedä hennest konagi oll’ jäetü.

Olõs võinu jo arvada, et tuu, kiä esi latsõn perrest ilma jäi, mõist umma last  ja peret hoita, aga kahju külh, nii es lähä. Enämbüisi tüküsegi nii kasunu latsõ ummi vanembõidõ kombõid kõrdama.

Jääs nuid latsi ka põra ütest tüküst vanavanõmbõidõ hoolõs, ku pere lahku lätt. Plaanitas külh, et lühküs aos, ku parõmba korteri saat, ku rohkõmb rahha om… Aga lats kasus jo nii ruttu ja jääs võõras!  

Külh olõs hää, ku vanavanõmba saas olla latsõlatsilõ  ennegi toes, abis ja rõõmus, aga mitte imä-esä iist.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Jaga seod artiklit