Egalõ suurõlõ laulupidulõ ei olõ esi saanu minnä ja tuuperäst kaet nuid suuri kontserte televiisorist. Kaet muiduki sis kah, ku naid ildamb uvvõstõ ja uvvõstõ näüdätõs, selle et taast ei saa konagi villänd. Ja sis mõtlõ teleka iin alasi, et külh meil om õks pall’u ilusõid inemiisi!

Kõik, kiä sääl suurõ püüne pääl kõgõst hingest laulva, rahvarõiva sällän ja silmä dirigendi silmin kinni, tunnusõ nii ilusa, et ei saaki arru, misjaoks viil egasugutsõid iludusvõistlusi kõrraldõdas. Niisama kaet egan vanusõn tandsjaid ja tiiät, et nii naid ku lauljõid om meil jo viil enämb, kõik ei mahu suurõ püüne ja platsi pääle.

Hääd miilt tegegi tuu, et meil om nii pall’u lauljõid ja tandsjaid, vääga nuuri kah. Olkõ no, et tõnõkõrd juhus, et ku mõnda ilusat kontserti vai näidendit kaema lähät, om nuide iin, kiä püüne pääl, maru häpe, selle et publiku puul om vääga hõrrõ. Aga lubasi henele, et kõnõla seekõrd ilusõist inemiisist. Nuist kah, kelle ilu om naide ülhenpedämisen ja tegemiisin.

Suurõ aututii pääle lähät alasi nigu sõtta, kost ei tiiä, kas eluga päset. Ja külh om sis hää miil, ku mõnõ rooli takan om illus inemine, kiä tulõga näütäs, ku timä iihn tii vaba ja ta su müüda laskõ taht. Kommõ säänest avitajat tulli vilgutõn tennädä om kah vääga illus ja tuud tetäs järest rohkõmb. Niisama lämmi tunnõ tulõ söämede, ku autuga tii viirde olõt jäänü ja tõnõ inemine pallõmada kinni pedä, et küüssü, kas taa avita saa.

Hoobis häste läts’ ildaaigu suurõ vehmaga pikä tii pääl ollõn, ku suur massin iinh kõik aig märku and’, et taa kuralõ käändä taht, a is käänä. Paistu nigu imelik, seeni ku arru saimi, et ta taht hoiata, et kiäki müüdä sõitma ei nakas, selle et timä iihn oll’ viil üts imelik sõiduriist pikä peräkäruga. Inemine, kiä tuu pääle mõist’ mõtõlda, kuis õnnõtusõ võit ärä hoita, om jo illus.

Niisama võit üldä nuidõ poissõ ja tütrikõ kohta, kiä aprillikuun Tartu ja Võru vahel tii veeren autu kinni olli pedänü, mõtsast kuusõossa haardunu ja kulu palamist kistuti. Kiäki söämetunnistusõlda ull oll’ arvada mitmalõ poolõ palava pitski tii viirde visanu. Üten kotussõn olli päästemasina vällän, a nuid palamisekotussõid oll’ 4–5. Et inemise, enämbüisi noorõ, appi tulli, es päse tuli lähküde mõtsa.

Mul om henel viil üts illus asi alasi silmä iin. Mi kodumuru viirde, õkva nurmõ piiri pääle oll’ vast kümme aastaiga tagasi üts tsillukõnõ kõokõnõ kasuma jäänü. Nurm, medä kündäs, ei olõ mi uma ja ma es julgu arvada, et tuu puukõnõ sääl ellu jääs. A õmõta tull’ sinnä kündmä traktorist, kiä kõokõist tähele pand’ ja taast müüdä sõit’. No om puu joba peris jämme ja korgõ ja ku ma taad silmä, tulõ tuu illus nuur miis miilde. Arvada, et taalõ ka latsõn kotun opati, et ärä as’anda üttegi ossa ega lilli murdu ega medägi lahku, medä hoita saat.

Varsti om laulu- ja tantsupidu aig, enne Tartun ja sis Tallinnan. Kaemi ja mõtlõmi, pall’u om meil ilusõid inemiisi, nii sääl püüne pääl kui ega päiv mi ümbre.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit