Võro küle alt Kubijalt peri Lepä Harold (20) taht muuta maailma parõmbas kotusõs ja tiid, et tuus tulõ muuta latsi. Nii opp tä Tal’na ülikoolin klassioppajas.

«Nigu üteldäs – mul om missioonitunnõ,» seletäs Harold. «Saa esi kah arru, et seo om tsipakõsõ lihtsämeeline mõtõ. No ma iks looda, et saa häste opatõn muuta parõmbas latsi tulõvikku ja ilosambas mälestüst koolipõlvõ edimäidsist aastist.»

Et tä om umal kursusõl üts katõst nuurmehest, tuu Haroldit ei sekä – meeleperäne ammõt om timä jaos päätähtsä. «Sakõst üteldäs, et är valigu tuud ammõtit, seo ei tuu rahha sisse,» kõnõlõs tä. «No ku ma väiku olli, sis ütel’ imä: «Ku tiit midägi süämest, kül tulõ ka raha ja kõik muu. Kõgõ tähtsämb om, et su tüü sullõ hindäle miildüs. Targa sõna!»

Klassioppaja ammõt tähendäs tuud, et 1.–3. klassini saa opata kõkkõ, 4.–6. klassin eesti kiilt, luudust ja matõmaatikat ja viil ütte ainõt põhikooli lõpuni.

Haroldi meelest piässi kuul olõma säetü opilaisi perrä ja latsil piässi sääl olõma hää olla. Tuus piät tegemä kuuntüüd nii latsõ esi, oppaja, vanõmba ku ka umavalitsus.

«Tahassi minnä tüüle kuuli, miä om valla kõgõlõ vahtsõlõ ja kon hääst oppajast luku peetäs,» löüd nuurmiis.

Parhilladsõ koolioppusõga tä väega rahul ei olõ. «Mi opikavan om väega pall’o säänest, miä olõ-i tähtsä ja õnnõ vaivas latsi,» ütles nuurmiis. «Tuust tulõgi latsi koolistress ja vaivat olõk.»

Haroldi meelest piässi Eesti haridusõn tähtsäs pidämä umma kiilt ja kultuuri, miä om timä meelest imeline. «Terve ilm muutus mugu inämb inglüse keele pääle, no ma ei taha, et mi kiil vällä koolõs,» põrotas tä. «Mu erialla opatas iks suurõst luust eesti keelen, no tõõsõ ala omma joba pall’o võõran keelen. Looda, et egä Eesti nuur saa arru, et inglüse keelen om külh rohkõmb teedüst, no umma imäkiilt tulõ hoita.»

Et latsõ hää haridusõ saanu, tuus pidänü timä meelest olõma inämb rahha ja miisoppajit.

Harold kitt, et ülikuul valmistas oppajit iks põh’aligult ette: «Väkev, et meid opatas oppama vahtsõt muudu ja niimuudu, et latsõ es tundnu koolistressi.»

Latsiga saa tä esi väega häste läbi. «Mullõ miildüs latsi man näide perädü ausus,» seletäs Harold. «Nä omma ehtsä ja muheda, truksa ja kõgõlõ valla.»

Midä tulõvanõ oppaja tsipakõsõ pelgäs, om tuu, et ütsjago latsist ei viisi mitte midägi tetä. «A ma olõ tuus valmis,» muhelõs nuurmiis. «Ma tahassi muuta ka latsi perädüsuurt nutiorjust. Ku nä suurõs kasusõ, võinu iks latsõpõlvõst olla meelen ka liivakastin mängmist ja lumõmehe ehitämist, mitte õnnõ uman telefonin «istmist».

Kas naada tüüle kodokandin vai kongi muial, olõ-i Harold viil otsustanu. Kooli lõpuni om iks viil neli aastakka aigu. «Looda tulla praktikalõ umma vanna kuuli (Võro Keskliina kuul) ja mis edesi saa, eks tuu om nätä!» ütles tä.

Harold läts’ Tal’nalõ opma joba gümnaasiummi. «Edimält oll’ rassõ. Edimäidsil päivil hiitü peris är, selle et olli harinu, et koolioppaja tiidvä tuud, määne ma olõ,» ütles tä. Nüüt om nuurmiis pääliina eloga är harinu ja arvas, et inemise ei olõki sääl väega tõistsugumadsõ ku Võromaal. «No võro keelega saa külh iks nall’a – mõni ei saa arru, midä tähendäse näütüses sõna ’sääne’ ja ’määne’,» muhelõs nuurmiis.

Võromaa elost om Haroldil hingen kõgõ inämb tuu, et kõik tiidvä kõiki. Võrol kävven saa tä iks mõnõ hää tutvaga kokko. Tälle miildüs ka tunnõ, et olõki-i egäle poolõ kipõt. «Talinan om kõigil kõik aig kipõ ja pall’o tegemist,» tunnistas tä. «Et mu jaos om väega tähtsä esihindä vaimlinõ tasakaal ja rahu, sis Talinan tulõ sakõst miilde ka tuu rahu, midä Võromaa luudusõst lövvät.»

Hindä kotsilõ ütles nuurmiis, et om lihtsä inemine. «Mul ei olõ õnnõs pall’o vaia,» ütles tä. «Ma olõ õnnõlik, et olõ löüdnü hindäle õigõ tii ja ala, mu ümbre omma pere ja sõbra, mul om olnu illos latsõpõlv. Mis mullõ ei miildü: ilm om muutunu väega kur’as, inemise võlssva ja omma vihadsõ. Tahassi, et inemiisil olõssi veidemb murõt ja hätä. Mu elo om mu hindä luvva ja ma tii, mis saa, et tuust jääsi õnnõ kõgõ parõmba mälestüse nii mullõ hindäle ku ka kõigilõ, kellega ma kokko putu. Looda, et ütel ilosal pääväl saa ma päält ummi opilaisi opada ja tukõ ka ummi latsi.»

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Lepä Harold taht minnä tüüle kuuli, kon hoitas nii latsi ku häid oppajit. Pilt: Mikk Kask (Fotoraat)

Jaga seod artiklit