Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Tõsõ mõõtmõ

Eestimaalasõl, kiä om harinu elämä mõtsa seen ja kelle jaos kõgõ suurõmb parkmisplats om Tartu Lõunakeskusõ man, om rassõ ette kujuta, et mõnõl maal või olla parkla nigu meri – et mitte määnestki viirt ei paistu. Hiinan või nii olla.

Ku mi olõssi trehvänü umma massinat parkma säändse platsi keskele, sõs mi olõs iks hindä jaos mõnõ tunnismärgi vällä mõtõlnu. A mi massin oll’ pargitu terrakotasõdalaisi muusõumi sisseminegi kõrvalõ hotelli ette. Mi tiidse silmä perrä väega häste, määne hotell ja määne massin. Massinal oll’ viil puhtjuhtumiisi Eesti lipu värvega logo perse pääl.

Autojuht ütel’ külh, et välläpäsemine om tõsõ kotta pääl. No ku om, sõs om. Ega ma es mõistnu tuu tiidmisega prõlla kah midägi rohkõmbat ette võtta.

Muidoki oll’ terrakotamuusõumin põnnõv. Üts talomiis, Yang Zhifa, ollõv naanu 1974. aastal kaivu kaibma, a kaost tulliva vällä sõamehe. Täämbädses om noid elosuurusõn savist sõamehi jo 8000 säält kaost vällä tullu. Kõik Qin Shi Huangdi sõamehe aastist 210–219 inne Kristust. Qin Shi Huangd alust’ Hiina väikeisi riike ütes suurõs liitmise ja Hiina müüri ehitämisega.

Kaokaibja talomiis esi istõ kah keset muusõumi, raamaduvirn iin ja helgäs’ nigu päiv. Raamat ollõv õkva valmis saanu ja miis oll’ valmis kõigilõ sisse kirotama. Veidükese häpü meil jo oll’, et mi es tahaki naaratava talomehe hiinakeelist raamatut. Mi aruti hoobis, et ei tiiä, kas ta helkäs tan jo 1974. aastast saani.

Ja sõs mi hiitü. Konkotsil või olla sissepäsemine ja kon mi massin? Nii kavvõlõ ku silm võtt’, õnnõ massina… Ja ülepää om kõik jumala tõist näku. Määnestki nuult vai silti, mis ütlesi, et sissetulõk võinu olla säälpuul, ei olõ. Vai ku om, sõs mitte säändsen märgikeelen, midä mi mõiganu. Om õnnõ värät mi sällä takan ja miljoni massina.

Kävemi edesi-tagasi. Kassu tuust ei olõ. Parkla oll’ täüs mundrin as’apulkõ, a ku mi inglüse keelen kõnõlõma naksimi, kääni kõik sälä. Ütel naasõl naas’ peräkõrd iks hallõ ja tä helist’ sõbralõ. Eski sõbralõ oll’ küländ rassõ selgest tetä, midä mi taha. «Ti ei tiiäki uma parkla nummõrd? Ti ei tiiäki uma autu nummõrd? Ti ei tiiäki uma autujuhi nimme? Ti ei tiiäki autujuhi telehvoninummõrd?» Tõsõl puul torro oll’ väega rassõ usku, et üts täüskasunu inemine nii ull’ või olla. Lõpus sai ma kah sõnna. «Meil om õnnõ ütte asja vaia. Ütelge naasõlõ mi kõrval, et tä meid piledikassa manu juhatanu.»

Nii lihtsäle saigi saaga otsa. Taivas, määne rõõm oll’ nätä Zhangi – miist, kedä mi tundsõ nii umbõs viis tunni, ja kelle massinal oll’ perse pääl Eesti lipu värvega logo.


Mustmaa Ulvi

Jaga seod artiklit