Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Neländä talvõkuu alostus Islandil

Islandimaal nakkas talvõ tõnõ puul pääle abikaasa-pääväga. Tuu hummogu tulõ abielumiihil juuskõ ümbre maja nii, et suss vai saabas om õnnõ üten jalan ja tõnõ om pall’as. Mille puult vai vasta tuu hää om, et tiiä inämb õigõlõ kiäki.

Ku är om joostu, nakas Þorri kuu pihta. Tuu oll’ vana Põh’amaiõ kallendri perrä nelläs talvõkuu ja tuus aos es olõ söögiga inämb priisada. Paganligul aol oll’ sõs kombõs kokko tulla, Thori avvus ohvriid tuvva ja ütenkuun veidükese kangõmbat kraami pruuki. Tuu tava – Þorrablót – om täämbädseni püsümä jäänü. Nigu eestläse jaanipäiv – kõik, kes kongi kavvõmbal eläse, pruuvva Þorrablót’i aos koduküllä jõuda.

A ku iks kuigi ei jõvva, sõs Þorrablót’i pidusüüki Þorramatur’it, egäsugust hapõndõdut-kuivatut-fermenteeritüt värki pakutas tuudaigu egän avalikun söögikotussõn kah.

Lambast tarvitõdas söögis är 90-95 %. Nii ommaki Þorrablót’i lavva pääl hapõndõdu-keededü oinamuna (hrútspungur) ja peenise (lambatittlingur). Noid viimätsit muidu suurt inämp es süvvä, saadõti kõik Aasiadõ, a ildaaigu löüdse islandlasõ, et nuu omma grillitüst pääst kah väega hää, ja inämb noid Aasiadõ ei saadõta. Noh ja sõs hapõndõt vaalaliha (súrhvalur), kivikõvas kuivat kala (harðfiskur), suitsutõt lambaliha (hangikjöt), soolat lambaliha (saltkjöt), mitu verivorstisorti (lifrapylsa, bloðmör)… Egäs juhus om kõkkõ katõn variandin – hapõndõt variant ja värski. Hapõndõt lambapääsült (sviðasulta) om säändse mekiga, nigu olõs kiitmise aigu ätiket manu valõtu, a hapõndamada om sült nigu sült iks. Manu süvväs kartliputru ja magusat kaaliputru.

Hapus saiva as’a vanast nii, et kõik panti vadaku sisse – tuu läts’ hapus ja kõik, mis sääl seen oll’, võtsõ kah hapu meki manu. Eski verivorsti omma lavva pääl kattõmuudu – hapanu ja hariligu.

Pidul omma kimmä reegli. Kõgõpäält kõrraldustoimkund. Tuu om väikene saladus ja avvuasi ütekõrraga – kiäki täpsele ei tiiä, kiä toimkunnan om. Päält pitu nimmas toimkund järgmädses aastas vahtsõ toimkunna.

Sõs ommava valgidõ linnuga pikä lavva. Lavva pääl om õnnõ hákarl – nuu nätsu muudu haikalajupi. Sõs om þorrablótbuffee. Disainipoolõ päält om ette nättü, et kõik söögi omma moldõ vai künäde seen. Sõs tulõ tiatrietendüs, kon visatas kõgõ külärahva üle nall’a. Etendüst oodõtas hirmsalõ.

Etendüse vahelõ lauldas. Ütenkuun ja laululehti päält – õkva nigu kerikun vai matussõ pääl, õnnõ tükk maad lõbusampa. Capri saarõst küündlävalgusvalsini.
Ja kõgõ vahelõ käü brennivin, tõsõ nimega Svarti dauði ehk Must Surm. Tuu juuk om nigu Viru Valgõ ja Vana Tallinn kokko. Tetäs tuud kääritedüst kartlipüreest ja maitsõs om pantu küümnit.

Ja sõs omgi rahvas tandsus valmis. Lava pääle tulõ ansambli ja inne hummogut inämp är ei lää…


Mustmaa Ulvi

Jaga seod artiklit