Perämädse paar aastat maailma pite ümbre rännänü Mustmaa Ulvi kirotas, miä om lajan ilman silmä jäänü.

Nuu, miä süänd pututasõ

 
Mul om latsõpõlvõst meelen määnegi jutt vai luulõtus, kon kõnõldi Hiina keisrist, kiä seie pääsükeisi pessi. Mõtli tuukõrd, et taa om määnegi nall’alugu, et nii ull’ ei saa ummõtõgi üts keisri olla.

Tulõ vällä, et saa külh! Hiina keisride menüüden omma päält tuu kirän ollu viil säändse delikatessi nigu haihuulõ, hirvõpeenisse, mõtsakunna munasarjarasõv, orangutani kuivatõdu huulõ…

Viil 80ndil ollõv Hiina riigipäie pidulaudu pääl ollu haiuimõ, pääsükesepesä (periselt om tuu piiritäjäpesä ja supi seen) ja must karvanõ karukäpp.

Üts keisri oll’ vähä imelik – toolõ ollõv hirmsalõ pelmeeni miildünü! Pelmeeni olliva muidu iks vaesõ rahva süük – jahutainas, kohe sisse muu söögi perä är käkidü. (Sõna «restoran» tulõ tuustsamast – nuu söögiperä, midä Prantsusõ kuninga õukond är es jõvva süvvä, jaotõdi lihtrahvalõ. Säänest «supiküüki» naatigi restoranis kutsma.)

Tuu imeliku keisri käest saiva pelmeeni hindäle hiinamaisõ nime kah: dim sum – nuu, miä süänd pututasõ.

Ma trehvsi Hiinan pelmeenibanketilõ. Edimält mõtli, et lää konsõrdilõ. Maja oll’ suur ja uhkõ ja kontsõrdisaal kah – nigu Vanemuisõdõ olõs sadanu. Lava ja rõdu ja… Õnnõ kulda ja verevät oll’ rohkõmb, õigust üteldä, kõik oll’gi õnnõ kuldnõ ja verrev.

Tõsõst külest olõs jälki nigu restorani trehvänü – egäl puul pääle lava olliva lavva. Ja sõs naati pelmeene ette tuuma! Mõnõ seen olliva kapsta, mõnõl seene, bambusõ, mõnõ seen makõ kraam… Üttekokko 16 erimuudu dim sum’i! Ja viil pääle süümist naas’ kontsõrt.

Üts mu tutva tütärlats Leedust es jõvva är imestä, et ma mustikapelmeenest midägi kuulnu es olõ. Kitse noid hirmsalõ ja nakas’ õkva tegemä, et ma kah ummõtõgi nii hääd kraami pruuvi saassi. Tõtõst oll’ hää! Kõgõ harilikumb jahutainas, mille seen veitü jahvõ ja tsukrõ seen veerütedü mustiga – tuu jaos, et segu vähä paksõmb saasi ja vällä ei tüküssi. Poolakas ütel’ mano, et ku süümise aigu hapundkuurt ja tsukõrd pääle pant, sõs om viil parõmb. Oll’gi. Poolakas ütel’ viil, et timä tege kõigist marjust pelmeene ja eski hapnistkapstist.

Nii et ku teil ei trehvä kimmäst plaani olõma, mis järgmädses söögis tetä, sõs tekke tuud, mis süänt pututas. A inne tuud – minke mõtsa!


Mustmaa Ulvi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit