Tei talv läbi veidü ilmamärkmid. Arvada võit, et tinavastasõst talvõst kõnõldas viil mitu aigu, ku tõnõ säänesama järgi ei tulõ.

«Detsember – üks põnevate ilmadega kuu,» kirut’ Ain Kallis luutsinapäävä Maalihen, ja tuudsamma võit üldä kõgõ talvõ kottalõ.
Edimätse kõvõmba külmä tulli novvembrin ja tuust saadik naksi ilm pea üle päävä hennest kõigutama: õks lummõ ja külmä, vett ja lämmind.

Tsirgu kävve söögimaja manu pall’u vähämb ku minevä talvõ, sulaga tulli rohkõmb nigu seltsi peräst ja aknõ pääle kah nii hoolõga es kolgi. Naa vast mõtli kah, et peat kokku hoitma tuus aos, ku peris hädä käen. Naidõ ja ka tarõkütjeide õnnõs es olõ tuud vääga külmä enamb ku kokku vast kümne päävä jagu. Jaanuarin ja veebruarin tull’ küll kõvastõ lummõ ja pand’ joba katussõidõ peräst murõtama, aga tuud, et härm ja puuossõ külge külmänü viitsilga lõpmata ilusa omma, tunnisti ka nuu, kel lumõst viländ.

Ku joulu lätsi rahuligult, pehme ilma ja parha lumõga, sis jaanuari algusõ kõva tuul, mõnõl puul peris torm tõi kõvõmba külmä üten. Et suurõmb sadu ja külm hendä ütest tüküst sula vasta vaheti, kasusi rassõ ja ohtligu jääkoorigu katussõilõ ja muiduki olli tii nilbõ.

Taliharjapääväs ja tõnisõpääväs oodõtas õks selget ilma, et sis tulõ illus suvi, aga tinavasta oll’ tuu, kink käen päävä liikmine, nigu veidü kahe. Selge ilm oll’ õkva päiv nuist tähtpäivist ildamb, 15. ja 18. jaanuaril. A mine tiiä, vast tähendäs tuu kah hääd. Raadiost ja telekast tullu ilmateatõga es olõ enämbüisi medägi pääle nakada. Säält võidi külh mitmes pääväs külmä ja selgebät lubada, a ku järgmine hommug kaardõ tsilkõ, õdagus tii kiilas tõmmas’ ja üüse jäl lämmäs läts’, oll’ selge, et ilm om sääne, nigu aknõst näet. Küündlepäiv oll’ seekõrd likõ ja vääga udunõ, nii et tuu järgi ei peas suvõl kuigipall’u põuailma olõma, a mõnõl puul arvatas jäl, et ku küündlepäiv vehmanõ, tulõ kevväi lämmi. Tuu om muiduki hää, et lumi veitüviisi kahanõs, nii vaos vesi kah parembadõ maa sisse, mea viil sügüse ilmadu kuiv oll’.

Vastlõpäiv oll’ pääliinan ilmadu luminõ, siinhpuul tükke vehm viimäst valgõt kelgu- ja riijalastõ alt ärä viima.

Ja külh taad lummõ ja lobjakut viil jagus, tõnõkõrd jüripääväni.

Tulõ miilde, et ku latsõn miil halvas sai tuuperäst, et aprillikuu, ku tsirgu jo lauli ja muru pääl kuiv juuskõ oll’, paks lobjak maha sattõ, lohut’ vanaimä, et taa lumi tull’ vanalõ talvitsõlõ lumõlõ järgi ja lätt pea kõgõ täüega.

Päiv om hennest tinavasta peris lahkõdõ näüdänü. Jo otsitas mudatsõ pendre päält lillinõnakõisi ja kaias kilemajju üle. Vahtrõl juusk mahl jo ammu. Ku maa üles sulas, jääs vaher kinni, a sis saat kõivu tikada!

Aktuaalsõ kaamõra ilmatütrik ütel’ ildaaigu, et ilm pendeldäs keväje poolõ. Nii õkva omgi!

Nõlvaku Kaie


Lillinõnakõsõ kuulutasõ keväjät. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit