Eelä oll’ jälleki imäkeelepäiv ja kirutõdi ka võitsi tuud egäaastast raadio-etteütelüst. Tuu om vääga muudu lännü ja viil mitu päivä perrä arutõdas, konh nuu koma olõma pedi, määndse sõna kokku ja määndse lahku peat kirutama, määndse suurõ, määndse väiku tähega…

Mi olõmi üts ummamuudu rahvas külh. Üts kõrd aastan murrami pääd, määne tuu kõgõ õigõmb eesti kiil olõma peat ja ajami tuu man vai hiusõkarva lahki, aga säälsaman võedas üles jutt, et kooli või lats ka nii läbi tetä, et tä õigõdõ kiruta ei mõistaki! Ja nigu tuust viil vähä olõs, arvatas kirätehnika kah ülearutsõs. Et las latsõ joonistasõ nuid tähti järgi, mea raamatudõ omma trükitü, ku na muiduki varsti enämb muijalõ kirutasõki ku arvutide.
No kas saat viil medägi hullõmbat vällä märguta? Jah, tuu om viil puudus, et vast ei olõ vaija lugõma ka oppi…

Eesti kiil om rassõ muiduki, mõtlõ, ku pall’u jo käändid om! Ku vahel loe mõnda inglüse keelest mi maa kiilde ümbre pantut raamatut ja näe, et tuu ümbrepandminõ ei olõ kuigi häste kõrda lännü, sis om selge, et nuidõ käändide peräst. Kiä tuu viisis märguta, kuis taa lausõ õigõdõ kokku peas käümä, ja suurõ rutuga võigi ümbrepandjal peris hullõ juttõ vällä tulla. Aga mi ei olõ õmõta nii lolli, et enämb ei mõista ummi latsi õigõdõ kirutama ja kirjatöist arru saama opada! Mi vanavanõmba ja viil mitu põlvõ enne naidki mõistsõ kah kiruta ja lukõ, ka sis, ku latsõ enämbüisi vaivalt paar talvõ koolin kävvü sai ja sääl venne kiilt nõuti. Kas mi nüüd sis nii pall’u ullimbas olõmi jäänü?

Inglüse kiil tulõ pääle muiduki, aga nuu võõra keele omma meile pea kõik aig külle ala tüknü. Ku ka vahepääl oll’ moondun tikkõ venne keele järgi pitskis kutsu, saksa keelest jäi kurna asõmõl küüki duršlak ja Läti piiri veeren kutsutas küüslauku kiplokis, ega sis tuu peräst sõit saisma ei jää, uma kiil peat õks alalõ jäämä egä kandi päält.

Ku mõtõlda, mis saa sis, ku mõnõn targan pään sääne mõtõ sünnüs, et mille tuud rehkendämistki vaija oppi om, massina omma ju olõman, kost kõkõ perrä kaija saat…

Sis või juhtuda nii, et panõmi kooli kinni, egaüts ost umalõ latsõlõ arvuti ja külh nä sis esi kaesõ…

A ku tarku massinõidõga medägi juhtus? Sis ei jää mõnõsaa aasta peräst meist joonistuisi kah koobasainulõ, ku kiä enämb kirutamises vai joonistamises pleijäitsitki peiu võtta ei mõista.

Peat õks luutma, et imäkeelepäiv ei olõ mitmõkümne aasta peräst ennegi sääne vannamuudu tähtpäiv, ku üts kõrd aastan hääst eesti keelest pall’u kõnõldas, a mi jäämi õks sääntses rahvas, kiä ilustõ ja õigõdõ kiruta mõistva ja kelle lukõ miildüs.

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit