Tõnõkõrd loet lehist, et otsitas kedägi vanainemist avitama vai ka suurõmbat majapedämist kõrran hoitma. Pakutas, et sääne tüüline või säälsaman ellä ja prii üllenpedämine andas taalõ kah.

Olõ õks märgutanu, kost külh löüdäs põra säändseid inemiisi, kiä niimuudu tõsõ manu elämä lätvä ja omma nõun kõkkõ tegemä, miä tüüandja käsk, 24/7, nigu nüüd moodun üldä.

Mõnikõrd omma majapedämisega hätta jäänüil vääga suurõ plaani, kuis talu ja sissetulõk alalõ jääs, ku esi enämb ei jovva ja uma latsõ asjast huvitõt ei olõ.

Keväjelt oll’ Maalehen lugu, kuis tragi naanõ, kel hulga eläjeid, aga tervüs viimätsel aol hõel, pedä plaani võtta tallu sääne virk inemine vai nuur perekond, kiä kõik tüü ärä tege, medä tä esi enämb ei jovva. Ja ku häste läbi saias, and proua tüüperele umaette maja, konh külh edimält peris meheste remonti tulõ tetä.

Prii üllenpedämine om muiduki tüülisile plaanin anda ja ku kõik häste lätt ja nä pernasõlõ meele perrä omma, sis raha kah…

Tull’ sääne tunnõ, et talupernanõ om pall’u säändseid romaanõ lugõnu, konh saa aasta tagutsõst Eestimaast kirutõt.

Kost ta löüd praegutsõl aol purupall’a inemise, kiä omma nõun võõra man tüüd rabama egäs juhus – et vast saat raha kah ja konagi koguni uma maja, ku häste läbi saat!?

Muiduki või tuust kaubast asja saia, ku nuu tulija pernasõga kõik paprõ pääle ja säädüse järgi kirja pandva, kona ja ku pall’u tüü iist mastas, ku pall’u tuu ärä kinki lubatu maja remont masma lätt ja kona katusõalunõ remontjaidõ umas saa.

Aga arvada om, et säänest plaani nakasõ pelgämä ja maha tegemä pernasõ latsõ ja kõgõst tuust as’ast tulõ ennegi suur tülü.

Säändseid jantõ om kõrvalt nättü mitmaid. Lätt nuur pere mõnõlõ vanainemisele hääst söämest appi, nakas taalõ miildümä, kuts naid hendä manu elämä vai lupa maja perändüses…

..ja sis, ku tervüs peris hõel ja majapedämist õigõdõ enämb ei olõki, tulõva sugulasõ appi ja kõrraldasõ nuu as’a nii ärä, et abilitsil om parõmb kauõdõ hoita, ku pahandust ei taha.

Lakõ taiva ala ei olõ avitaja külh jäänü, enämbüisi om lüüdü naardõn käega – tüü olla ju ahvist inemise tennü!

Noorõn olõmi mehega ka suladsõ, tegelikult poolõteräkese ammatit pruuvnu, ku liinan oll’ väikene korter ja viil vähämb aiamaa.
Üts vanaproua, kel uhkõ maja ja suur aid, pand’ lehte kuulutusõ, et ots aialõ huuldajat.

Saimi nuu kolm aastat, ku kõkkõ õkva nii teimi, nigu proua käsk’, vääga häste läbi.

Sügüse jaeti meile pea kõik ubina, kreegi ja ploomi, ütest tüküst kutsuti kohvi juuma ja muiduki es jää tulõmalda ka tuu jutt, et koligõ timä manu elämä…

Nii pall’u õks tuul aol mõistust oll’, et nõun es olõ. Liinast sai suurõmba korteri peräst ärä tultus.

Aga tuu uhkõ maja henele saamisõ peräst läts’ varsti valla sääne jant, millest puul ilma teedä sai!

Hallõ om tuud üldä külh, aga ku hendäl enämb tervüst ei olõ ja uma latsõ appi ei saa tulla, om targõmb suur majapedämine kokku tõmmada, ku ei taha maid jaka sääntse tüürahvaga, kel mõtõ ainult õllõ poolõ liigus ja jõud kah joba tuusama podõlikaala kaudu ärä lännü…

Sannamehi ja poolõteräkeisi aig om läbi.

Nõlvaku Kaie
Nõlvaku Kaie,
Mehkamaalt peri

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us