Egaüts om vast latsõn puuklotsõ torni säädinü. Senis panni naid manu, ku torn nii korgõ sai, et ümbre kaldu.

Nii tükis meil egäsugutsõidõ mooduasjuga kah olõma, et senis tahat naid jär’est enämb ja enämb, ku asi summa lätt. Ja ku sis kelgi koskil miilde halgatus, et mõni asi ei olõ tervüsele vai luudusõlõ hää, sis nakas üts talgu kõrran hädäldämine, kiildmine ja käskmine. No om kõrd plastmassist anumõidõ ja kilekottõ käen.

No kas mi siihn õks nuu kõgõ hullõmba plastiraiskaja olõmi? Kolm-nelikümmend aastat tagasi oll’ asi tõsõ kandi päält hull. Kilekottõ oll’ vääga rassõ saia, esiki papõrd es olõ tõnõkõrd poodin, kohe kaupa sisse käändä. Aga meil siski asi nii hullus es lähä nigu Vinnemaal, konh süüki seitungi sisse panti. Vähämbält vanõmbõil inemiisil om kommõ puhtas jäänü kilekoti alalõ hoita, et sinnä viil tõnõkõrdki medägi sisse panda.

Ja plastist karbi, mea tõnõkõrd poodist omma tuudu, lätvä kah marju vai muu värske kraamiga talvõs sükävkülmä. Veidü hullõmb om siski paprõkraamiga. Noorõmbõidõ inemiisi köögin ei olõ tõnõkõrd enämb rõivast käterätte, ennegi paprõrull. Ja üts tutva vanaimä ütel’, et timä pääliinan kasunu latsõlats pand’ imhes, ku tä nõna pühkimises taskust rõivast räti võtt’.

No hoitku külh, targa mõsumassina omma kõigil olõman, kas peat egäs pühkimises nuid paprõrullõ kokku ostma! Üts asutus om egän majapedämisen nigunii, konh paprõlda läbi ei saa…

Hull hädä om ütekõrdsõidõ anumõidõga söögikotsiil. Sääl lubatas nuidõ tarvitaminõ peris ärä keeldä. No tuud om muiduki kõkõ lihtsämb tetä, mugu marsi manu ja nõua trahviraha, aga kas taa ei olõ ka säänest sorti asi nigu klotsitorni ümbreajamine? Esiasi, ku plastist ja papist anumõid tarvitõdas säändsen kohvipoodin, kel uma kotus ja kiä egä päiv tuuga tegeles. Õkva üldä om peris imelik mõnõ kaubamaja kohvikun tühäs juudu tops üten luitsaga lavva kõrvalõ prügikasti visada. Aga kes mõist ette kujuta, mis saa sis, ku nuu söögitegijä laatu pääl vai egäsugutsõidõil kokkutulõkil lakõ taiva all peris anumõid tarvitama ja säälsaman mõskma peat? No sääne asi tükis õks peris üle võlli minemä!

Ja ku peas kiäki vällän nuid anumõid mõskma, sis võit jo varsti tuud kontrolma nakada, ku kuum tuu mõsuvesi peat olõma ja kohe tuu valõtas. Jäl reostami tõistmuudu luudust.

Afanasjevi Vahur tõi ildaaigu Eesti Naasõn muu jutu siän sääntse võrdlusõ, et ku kiäki kõnõlas, ku häste eelektriautu luudust hoit, sis ei olõ tuu sukugi tark jutt, selle et nuidõ akusidõ tegemine ja peräst naist vallasaaminõ tege peris suurt kurja.

Peas õks pruuvma naist suurõ hurraaga vällä märgutõt uuõnduisist kuigi hillä-tassa ja mõistusõga jaku saia. Tuu klotsitorn võisõ ollõ nii paras korgõ, et illus kaia, a ümbre ei lähä.

Nõlvaku Kaie

Jaga seod artiklit