Tuu, et olõ-i aigu mõttõga lugõmisõs, om inämbüisi laiskusõ ja mugavusõ hädä

Seost lehenumbrist om Uma Lehe välläandja tsihtsäädüng Kultuurileht. No and Kultuurileht vällä kolmõ aolehte – Sirpi, Õpetajate Lehte ja ka Umma Lehte. Päält naidõ om Kultuurilehel viil 11 aokirja: Akadeemia, Keel ja Kirjandus, Looming, Loomingu Raamatukogu, Värske Rõhk, Muusika, Vikerkaar, Teater. Muusika. Kino, Kunst.ee, Hea Laps ja Täheke. Naist perämäne om egä aastak vällä andnu ka võrokeelidse numbri.

Parhillanõ sais kultuuriaokirändüsen ei olõ pall’o tõistmuudu ületsest pildist kõgõn aokirändüsen. Aolõ umanõ om tuu, et lugõjidõ tähelepandmisõ peräst tulõ iks inämb vaiva nätä, selle et võimaluisi valli om lugõjal kõrrast inämb.

Laemb meediäruum om täämbä tsipa kurnav, tükes pudõnu ja pääliskaudnõ. Süvembäs minekit trehväs harva ette, kommertsaokirändüsen om erändis õnnõ Postimehe nädälilõpu AK.

Et meediäpilt rehkendänü inämb eesti kultuuriga, and riik ütele osalõ aokirändüsest tukõ. Riigi toega tettäv kultuuriaokirändüs om tähtsä selle, et väikun riigin ei olõs puhtani turumajandusõ seen võimalik säändsel hulgal ja säändsen häädüsen kultuuriaokirändüst tetä. Seo om tegemine, minkalõ tulõ mano massa ja miä õnnõ esihindä müügituluga är ei elä. Tuud omma perämädse aastakümne õnnõ kinnitänü. Kõik, kiä omma tahtnu seo valdkunna seen midägi tetä, omma pääle edimäst kuraasi täüs huugu pidänü küünütämä käe kas Kultuurkapitaali poolõ vai löüdmä muid riigipoolitsit tugõmiskotussit.

Suurt jako riigi toega tettävät trükümeediät and vällä Kultuurileht. Teno mi välläandilõ om huviliidsil võimalik telli ja osta aokirändüst, kon om ruumi ka pikembile ja hariligust süvembile kirätükkele. Kommertsaokirändüs ei võta vaivas ja ei jõvvaki säändsit lugusit telli, toimõnda ja avalda.

A kas täämbädse ao inemisel om ülepää aigu sügävämpä mõnõ teema pääle märki? Seo kõik om inemisen hindän kinni. Põhjõndus, et mul olõ-i aigu minkagi mõttõga lugõmisõs, om inämbüisi siski laiskusõ ja mugavusõ hädä.

Mullõ paistus, et täämbädsel pääväl, ku meil om hirmsa hulk võimaluisi ummi väikeisi mõttõtsähväkide avaldamisõs ja jagamisõs, om muutunu toda hinnatavambas vana tarkus: inne mõtlõ, sis ütle. Vai nigu kõrd Sanga Joel üten intervjuun ütel’ soovitusõs algajalõ luulõtajalõ: ku vähägi saat, är luulõtagu. Luulõ sündügü õnnõ sis, ku sa seod kuigimuudu hindä sisse jättä ei saa.

Suurõ jao teedüssest saa inemine täämbä Internetist. Internet om abimiis, miä ello lihtsämbäs tege, a tä om siski abimiis ja ei saa täütä uma pääga mõtlõmisõ ja kahtlõva meele kotust. Ka Internetist tekste lukõn tulõs asju kaia eloterve skepsisega. Esieränis tulõ rehkendä tuuga, et sääl om filtri hulga hõrrõmb ku trüküsõnan.

Tuuperäst ma usugi, et niipia paprõlehtiga määnestki väega esierälist muutust ei tulõ. Tassakõistõ jääs kül trüküdü aokirändüse osa veidembäs, a määndsitki äkiliidsi muutuisi ei tulõ. Kommertsaokirändüsen olõnõs tulõvik siski tuust, kohe reklaamiraha liigus. Sääl omma paprõlehti trükiarvu tsipa kipõmban sadamisõn.

Kultuurileht käü maailma muutuisiga iks ütte sammu, a kimmäle ei piä mi tarvilikus olla kõgõn edimädse ja kõiki mooduröögätüisiga üten minnä. Ka mi välläandõ näütäse ummi vahtsit numbrit Mol’ovihun ja kodolehti pääl. A mi välläandidõ lugõja omma innekõkkõ nuu, kiä sutva ka rassõmbit tekste läbi lukõ, pelgämäldä, et pää otsan lahki lätt.

Edimädse huuga tähendäs Uma Lehe välläandja vaihtus tuud, et lehte trükitäs no värvilidselt ja tsipa tõõsõ paprõ pääle. Kõik, miä edesi vahtsõmbas lätt vai muutus, jääs iks toimõndusõ märki ja otsusta. Kultuurileht püüd innekõkkõ toimõndusõ hüvvile plaanõlõ ummi võimaluisiga toes olla. A Umma Lehte tetäs edesi iks Võrol ja lehe toimõndus jääs sinnä.

Soovi, et Uma lehe lugõja olõssi uma kandi lehest huvitõdu, nigu nä omma olnu perämäidsil aastakümnil. Et lugõja mõistnu hinnada võimalust peris umma võrokeelist lehte saia ja et nä ka umalt puult lehe toimõndusõlõ teedä annas, miä huvvi pakk ja midä lehe käest oodõtas.


Väljataga Toomas,
Kultuurilehe päälik

Jaga seod artiklit