Tädi väikokõnõ luvvakõnõ

Kaipsi tädile, et mul kalitori põrmandu pääl iks viil vana suur mistra-vaip ja tuud um nii rassõ prahist puhtas saia. Mu vana pudsunudsija es taha mitte inämb toda tüüd umas võtta.

Tädi andsõ sis mullõ umatettü väikokõsõ luvvakõsõ ja käskse tuuga pruuvi.

Ja kae imet, tuu luvvakõnõ tekk’ mu põrmandu nii puhtas, et üttegi purru es levvä inämb.

Siist tiidmidses tõisilõ kah, kel sääne murõ. Minke mõtsa ja tekke kah mõni väikokõnõ luvvakõnõ, parhilla um õkvalt õigõ aig, kõokõsõ ei olõ viil lehte lännüvä.

Urmi Aili

Jaga seod artiklit