Süküs jõudsõ peräle ummi vihmu ja tuulitsidõ ilmuga. Tarõn ei saa kah inämb lämmind.

Naas’ külh jo rehekuun kütmine pääle, a säändside ilmuga, ku välän viil õigõt külmä ei olõ, um taa kütmine kehvä, nii et radika umma vaivalt löüge. Naa vana kolhoosiaigsõ paneelmaja piä ei lämmind, saina omma ohkõsõ ja maja kõrda tegemäldä. Nigu välän tuul puhkma nakkas, nii puhk egä paneeli ja lahkõ vaihõlt tarrõ sisse.

Naksi mõtlõma, midä esi saassi är tetä, et lämmämb olõssi. Olõ kuuldnu külh, et ku saina pääle pall’o vannapapõrd kliipi, sis pidä tä lämmind. A mul illos tapet ildaaigu saina pantu, hallõ tedä jäl är maaha kraapi.

Sis tull’ hää mõtõ. Mul lõpmada aolehe ja aokirä nigu vana Maalehe ja Krooniga. Minemä ei olõ ka tahtunu visada, tõnõkõrd hää kaia.

Pannigi sis nuu aolehe ja aokirä karpõ sisse ja laatsõ terve kapitagodsõ vasta saina noid karpõ täüs. Sai külh lämmämb, inämb tuul es puhu ja tarõn tull’ kah mitu kraati lämmind mano.

Nii saa uma aokirändüsele kulutõdu raha vahtsõst är tarvita sainu lämmistämises ja ka aolehe-aokirä jääse alalõ, ku kuna midä lukõ tahat.

Urmi Aili

Jaga seod artiklit