Vererõhutõbi

Vanastõ es mindä egä as’aga arsti mano ja koton kah es olõ aparaati, millega rõhku mõõta. Sis oll’ tuu ärtundminõ rohkõmb olõmisõ perrä. Ku jo kõrra arsti man är kävetki, sis sait tiidä, kas rõhk um korgõ vai matal. Mu esäl näütüses oll’ rõhk matal ja täl oll’ kõgõ asuniku putõl vai soro puun karmanin üten. Ku tä tundsõ, et pää naas’ ümbre käümä, võtsõ pudõlist punnsuutävve ja elli jäl edesi. A kel vererõhk korgõ oll’, tuu seie arooniamarju vai jõi -mahla, mõlõmba avitiva. Sis tetti viil humalalehetsäid. Võeti üts supiluidsatäüs üte kruusi kiivä vii pääle ja juudi lämmält puul klaasi kolm kõrda päävän. Väega hää rõhu allavõtja olliva ka linasiimne ja petersellilehe. Pall’o tarvitõdi viil tsireli- ja jasmiinihäitsmetsäid, kohe panti mano ka vehvermentsi. Tuu jaos võeti kõiki võrdsõlt.

Tsukrutõbi

Nigu vererõhuhaigit, nii oll’ ka tsukrutõpõ vanastõ veidemb. Inemise liiksõ rohkõmb ja makõt es olõ kah nii pall’o saia. Kaal oll’ normin.
Ku I tüübi diabeet, midä ravitas insuliinisüstega, um osalt jaolt pärilik, sis II tüübi ehk suuri inemiisi diabeet, midä ravitas tablettega, um inämbält jaolt mugavusõst tulnu. Esieränis tähtsä um kaal kontrolli all hoita, et ei olõssi ülekaalu. Tuus um vaia hinnäst liiguta. II tüübi diabeet teküs sis, ku kihä ei jõvva insuliini är tarvita vai muutus kõhunääre laisas.

Hariligu tsukrutõvõ tunnusõ umma suur joogihädä, sakõ kusõminõ, päävalu, kuri süä ja vaihõl ka kehv nägemine. Ku umma säändse tunnussõ, sis piässi tohtri mano kontrolli minemä.

Väega tähtsä um süümine. Kimmähe piässi süümä täüsteräleibä, kardokat, pastat ja riisi, sääl um hulga kiudainit ja tärklüst seen. Pall’o um vaia süvvä ka juur- ja puuvillä, mis ei olõ väega makõ. Ei tohe süvvä makjuisi ja juvva magusit juukõ. Lihasöögi olku rasvavaesõ ja suula tulõ panda veidü.

Hää um, ku süvvä veidü kõrraga ja tihtsämbähe, sis püsüs vere tsukrutasõ ütesugunõ.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit