Illos om hummok tan Piusa veeren. Tõsõl puul jõkõ om kuulda vikati luiskamist, miä om nigu suvõlaul – mälestüs kunagidsõst aost. Korela vana lagonu veskitamm saat vett suurõ kohina ja mühinäga Peipsi poolõ. Olõssi vaia minnä veskile ja katõ hobõsõga, a terri ei olõ.

Pidoplatsi pääl, tan Piusa veeren, suurõn rohilusõn ja Eestimaa sinidse taiva all, loeti eelä kokko kats nuurt inemist ja sõbralik pulmarahvas ai kõik ütte asja. A nüüt hummoku omma egäl ütel esimuudu tegemise.

Lipuvardan kõlgussõ lipuvahi püksi. Heleroosadõ pitsiliidsi püksega lipuvaht esi uimõrdas lipuvarda all ja vahis üles ummi pükse, nigu ei olõs noid eloilman nännü. Püksi olli tõmmatu vardalõ tuuperäst, et tä pulmalipu lasksõ är varasta.

Korgõn kuuri katusõhar’an ist katsiratsi pillimiis, tervitäs nuurpaari ütidse elo edimäst päivanõsõngut, kaalan rüälillist lips pall’a iho pääl, ja mugu tõmbas tuljakut ja perekunnavalssi ütstõõsõ ala.

Nuurpaari pridanast saadu hopõn hirnahtas rõõmsalõ hainakuhja man, tiidmäldä, et seost hummokust pääle om täl vahtsõnõ kodo, pernaanõ ja peremiis.

Vedruvankrin makasõ kats trullakat provvit, kängä pää all, et noid jalavarjõ kiäki är es ajanu.

Suurõn telgin küdsäse kats kokapoissi ülepannikuukõ. Lavva pääl om miipurk ja tinavahtsist maasikist keedet muus. Puuluidsa uutva lavva pääl, et saasi muusi kuukõ pääle määri. Viil omma lavva pääl kõivopakõst välla lõigadu tsõõri, mis taldrikis mõtõldu. Sinnä saat koogi pääle panda ja mett vai muusi vahelõ määri, kokko käändä ja otsast haukama naada. Tsõõri tõsõ poolõ pääl om nuurpaari autogramm, mis om hõpõpulma kutsõ.

Paar nuurmiist küdsävä tulõ pääl lihha ja har’otasõ nuurpaari üleslaulmisõ laulu. A har’otaminõ lätt pikäle ja laul jääs laulmada. Joba tandski nuurpaar hinnäst tuljakusammuga pidoplatsi pääle.

Ku rahvast om joba kinäkeste vällä ilmunu, tetäs hummoguvõimlõmist panni- ja potiorkestri muusikaga. Lõppu tandsitas üts kõrralik perekunnavalss. Suurõ ähinäga lätt süümine vallalõ.

Naabrimiis Kusta tulõ pruukosti tuuma, kangli all lämmi suidsutõt tsiakints ja ola pääl kotiga kats pätsi leibä. Esi kõnõlõs, et olkõ aig määne om, leib ja liha piät iks umast käest olõman olõma. Liha lõigatas vallalõ ja egäüts saa valli, määnest tükkü taht.

Vahepääl om päiv hindä joba korgõlõ tandsnu.

Rahvas ist rohilidsõ muro pääl ja arotas maailmaasju. Egäüts ütles vällä uma mõttõ, kuis nuurpaari avita, ku näil api piäs vaia minemä. Egäsugutsit mõttit üldäs vällä ni naaru ja nall’a om nabani. Vanatädi pakk, et ku tä viil olõman om, või tä tulõvaidsilõ latsilõ lorilaulõ opada. Ja sis lätt valla võimsa laul:

«Kas tunned maad,
mis Peipsi rannalt
käib Läänemere kaldale…»

Läti Vaike


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Jaga seod artiklit