4. lehekuu pääväl oll’ Mooste Veskitiatri mano säetü hobõsõravvakujolinõ laud, mille takan istsõ kuun üts multikultuurnõ seltskund – oll’ võrokõisi nii Põlvast ku Karulast, setosid mitmõst nulgast ja rahvast ka Lõuna-Tartomaalt ja Tartost. Mooste Elohelü folgipido seen peeti hõimupito «Veere’ kokku», kon laulti kats ja puul tunni säändsit rahvalaulõ, miä esi paigun sarnadsõ omma ja kokko kõlasõ.

Hõimupido üts iistvidäjä Kalla Urmas kõnõl’, kost säändse kontsõrdi mõtõ tull’:

«Ma sai teedä, ku pall’o üttemuudo laalumänge om setosil ja võrokõisil, kos oma refrääni ja viie ütitse. Mõtli, et noid võinu kokko panda. Kuna katõskümnes Elohelü aastapäiv tull’, tahime, et olõssi midägi esisugumast tettü. Tull’ mõtõ tuvva Võromaa veere ja Eestimaa veere laembalt kokko. Ega nä ei pruugi üts-ütte väega häste tunda nii nigu vaja. Elohelü jaos oll’ vällä valit võistluslugu Hargla kihlkunnast. Siin Moosten olõmõ Võromaa põh’apiiri pääl, mõisa takast lätt Tartomaa piir ja Hargla kihlkund om vasta Lätimaad. Et kutsumi niimuudu veere kokko.

Äkki jakku sinna külge tuu mõtõ, et kutsumõ sõs tõistpite ka veere kokko – nimelt Õdagu-Võromaal ja Setomaal om näid ütitsit laula õge mitmit. Oll’ tahtjit ja tegijit kah: inne ei ole säräst asja tettü ja nüüt teeme ärä. Teno kõõgilõ noilõ inemiisile, kel tuu himo sisen oll’, saigi är proomitus ja paistus, et naas’ miildümä. Mõtõ om viil seenimaani alalõ, et sellen liinin asjo edesi tetä. Sii olõs nigu hõimupäivi kodomainõ variant. Muud’o kutsumõ kaugit rahvit ja märgime sõs ütenkuun, et mis meil ütist om, aga võissi kodo ligembält kah ümbre kaia.»

Ja tõtõst, pido oll’ väkev: ku iks seto Harglõ laulu perrä kargas, jääs tuust henge illos tunnõ, et viil om võimalik meil siin Eestimaa lõunanukan, a ka laembalt kõgõ rahvaga ütte miilt olla ja üte viie pääl helistä.

Rahmani Hebo


Hõimupidolõ Moostehe oll’ laulurahvast tulnu mitmõst nukast. Rahmani Hebo pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit