Karula kihlkund, Kolski külä, Rõõmu talo. 6. lehekuu pääväl om talomoro pääl paarkümmend hobõsõtüü huvilist. Samapall’o latsi juusk kah ümbre. Hobõsõga tetäs läbi kõik tarvilik, et kardok maaha saia.

«Nüüt läämi vagusid ajama, Kaido aja nigunii kõvõra vao, sinnä mahus rohkõmb kartult,» lõõp Koivakonnu hobõsõmiis Raudsepä Kalev.

Põllumaa om tõtõst virkside ajamisõs valmis. Inne lõunat naatas pääle sitaveoga, tuu laotõdas vikluga põllulapikõsõ pääle är. Sis künnetäs maa är, Raudsepä Kalevil om tuujaos välläopatu hopõn ja tarviliku riista.

«Taa hõlmaga adõr kündki sita ilustõ sisse!» om Rõõmu talo pernaanõ Tali Liilia väega rõõmsa.

Päält kündmist vedrotõdas (kultiveeritas) maa läbi. A ega tan õnnõ inemise opi. Rõõmu talo hobõnõ pand vedro iin lahkma…

Hobõnõ rahustõdas maaha. Tüü tetäs tõõsõ hobõsõga lõpuni. A lõpus pandas lahkmalännü hobõnõ kah viil kõrd ette, et tä arvu saanu: piät ka vedro iin käümä. Hobõsõ piät tan kah opma!

Kõkkõ tetäski periselt

«Rahvusparkõn tegeldäs kõigin kultuuriperändiga, a väega hulga tetäs vanaaoliidsi töie näütämisel etendüisi. Seo tan om nii ehtsä, inemise esi oppasõ ummi hobõsit periselt vällä. Seo om väega eriline,» seletäs päävä kõrraldaja, Karula rahvuspargi kultuuriperändi as’atundja Saarnits Pille.

«Esiki vana hobõsõpidäjä saava tan tõõnõtõõsõ käest vahtsit tarkuisi mano,» om Saarnits pääväga rahul.

Viil inämb om rahul Rõõmu talo pernaanõ Tali Liilia: timäl saa väiku aialapikõsõ pääle kartol maaha. Tä om ka peris kimmäs, et säänest väikut põllulappi omgi hobõsõga kõgõ õigõmb tetä.

«Ku mul om suvõl vajja kartult mullata egä nätäl, sis ma või uma hobõsõ võtta, ei pea kedägi kutsma. Ja kutsminõ ei olõ lihtsä: ei passi vaovahe, ei olõ aigu, ku sul vajja om. Hobõsõga saat kõkkõ tetä hindä perrä,» kitt Tali Liilia.

Sirgõ virkse

Hobõnõ Ekke (pildi pääl) pandas ette. «Virges!» and hobõsõ peremiis Kama Kaido käsu kätte ja Ekke nakkaski astma. Virkse aetas sisse, kartol pandas maaha. No om aig virkse kinni aia.

Nigu tõisigi töid, saava huvilidsõ ka kinniajamist pruuvi. Siiä ommaki tulnu nuu, kel hindäl hobõnõ vai sis väega suur huvi hobõst võtta.

Hobõnõ kõnd virkseharja pite, kartoli saava mulla ala. Vast veidükese varra, muld om viil tsipa külm.

Ummõtõ arvas Rõõmu talo pernaanõ, et naid kartolt om sügüse hää võtta. «Seo om kindlapääle parõmba maiguga kartul. Uma käega tett asja ommaki parõmba!» kitt Tali Liilia.

A virkse, huulmada Raudsepä Kalevi ettekuulutusõst, ei olõki väega kõvõra.

Rahmani Jan


Hobõnõ Ekke om valmis virksit kinni ajama, huvilidsõ saava tuud tüüd pruuvi. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit