Sõbõr, kiä vällämaal eläs, küsse, kas elo maal omgi periselt hukan (tä ütel’ tuud kül tõõsõ sõnaga, a mõtõ jääs samas). Et tä om kaenu kinnisvarakuulutuisi ja perämädsel aol om tulnu müüki hulga kõrdatettüid mõistligu hinnaga maakotussit. Et kas tõtõstõ inemise pakõssõ maalt är nigu roti põhja minevä laiva päält.

Trüüste tedä (a päämidselt iks hinnäst). Ütli, et vast om nii, et maalõ om ao joosul elämä tulnu õnnõotsjit, inemiisi, kiä otsva kerget ello. Ja ku nä omma arvo saanu, et maainemise hinnäst kergele hulluta ei lasõ ja projektimajandusõn om kah kõva konkurents, sis omma uma tegemise kokko tõmmanu ja luutva vahtsõn paigan vahtsõst alosta.

Sõbõr es ütle tuu pääle midägi vasta. Ja periselt ma ei tiiäki, kas mul iks om õigus. A kuigimuudu tulõ hinnäst jo trüüsti.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Jaga seod artiklit