Oroviir, mõtsatii. Egäl puul paistus heränemine silmä. Toomõ ja mar’apuhma kasvatasõ lehti. Liinan joba ka kõo. Haniparvõ õkva külvetüisi põldõ pääl tegevä põllumehe vihatsõs. Naabrinaanõ äritses laatu pääl lillega. Mõni veretäs näost, om kõvastõ päivä saanu. Künnetäs ja kaivõtas maad, mõnõl om kardokas joba pantu. Aia-usku inemise omma lõpus uma käe ja dressipüksi kõrraligult mullaga kokko saanu. Nädälivahetus tossas ja hõngas hütsi pääl küdsetü liha perrä. Om aimdus, et pia nakkas kostma muromassinidõ larmi. Kägo kuuk hummogu – tähendäs, tulõ hoolõn olla.

Neo ja viil mitmõ märgi näütäse, et vahtsõnõ aastatsõõr luudusõn om kõva huuga käümä lännü. Timahava küländ ilda, ei julgu viil häste uskugi. A no om selge, et huug om seen ja inämb päsemist ei olõ.

«Huug om sääne, et sääl, kon silmäpiir, ummi varbit näe!» Niimuudu ütles tunnõt laulusalm ja laul, tuu ei saa jo ummõtõ võlssi.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit