Timahavanõ Võro liina tiinidemärk otsustõdi anda pikäaolidsõlõ koolioppajalõ Henningu Malle-Hedile. Kõnõlõmi Mallega tsipa oppajatüüst, huvitegemiisist, võro keelest ja elost laembalõ.
Kost Sa peri olõt ja kon olõt tüütänü?
Olõ sündünü Mõnistõn, Mehkamaal. Sääl elli kooni keskkooli lõpuni, lõpõti 1959. aastal Varstu keskkooli. Sis lätsi Tartu pedagoogilistõ kuuli, 1961. aastal lõpõti ja pääle tuud lätsi Loosi kuuli algklassioppajas.
Edimädse aasta olli täüs tõsist tüüd, selle et liitklass oll’. A sääl sai ka huvitegevüst tettüs, latsiga kuun ja küläinemiisiga kuun. Loosi kandi rahvas oll’ lõpmada sõbralik.
Ku Loosi-aig sai läbi, tulli ma 1970. aastal Võru Suu kuuli. 1974, ku Võru liina luudi vahtsõnõ, kolmas katsaklassilinõ kuul, tuudi minnu Suu päält sinnä üle. Kolmandast koolist lätsi sis 1980. aastal Kreutzwaldi gümnaasiummi.
Kost tull’ huvi oppajas saia?
Koolihuvi om mul kõik aig olnu. Mõnistõn kävevä osa latsõ kavvõmbalt kuuli, Karisöödist ja muialt, ja talvõl tuisatuidõ teiega es viiä näid ka nädälivahetusõs internaadist kodu. Mõtli sis, et ma häämeelega olõs esi kah koolimajan kõik aig. Ja nii ma olõ jäänüki elus aos kuuli käümä.
Kas algklassilatsi om rassõ opada?
Ma arva, et algklassilatsi om kergemb opada ku murdõiän latsi. Vähämbä uskva pall’u inämb ja omma ausa. Ma opsi vahepääl kolmandan koolin nelländän-viiendän klassin matõmaatikat ja tuu oll’ kah üts väega hää kogõmus. Sääl olli suurõmba latsõ ja noidõga joba nigu võrdnõ võrdsõga ollit sääl, suur inemine. A väikeisi latsiga kah ei olõ vaia väega titata, tulõ kõnõlda nii nigu suurõ inemisega.
Kas latsõ omma aoga muutunu?
Jah. Latsõ omma lännü vallalidsõmbas, julgõmbas, targõmbas mõnõl alal. Arvuti pääl omma nä oppajist joba ülegi. Ja julgõmbas niimuudu, et julgusõ tõsõ iist vällä astu. Ku om määnegi olukõrd, ku oppaja latsõga pahandas vai tege määndsegi otsussõ, sis tõsõ võiva üteldä: oppaja, ärke tekke nii! Ja toda om oppaja tüün väega vaia, tuu pand mõtlõma otsussidõ tähtsüse pääle.
Olõt esi kah opja ja muutuisiga üten minejä, hindätävvendäjä.
Jah, aoga tulõ kõkkõ tetä. Ku tull’ Eesti Vabariik tagasi, pidi väega ruttu nakkama latsilõ vinne keele asõmõl inglüse kiilt oppama. Käve kursuisil, kost sai väega pall’u metoodilist matõrjali, ja sis viil mitmõl kursusõl, nii et sai latsilõ perän pia kümme aastat inglüse kiilt opada. Ku latsi arv koolin läts’ väikumbas, sis inglüse keele oppaja joba võtsõva tuu as’a üle.
Sul ei olõ vahtsõ as’a opminõ keerolinõ, olõt internetin Mol’ovihun ja…
Olli vast edimäne algklassioppaja, kel oll’ uma e-posti aadrõss. Mul olli sugulasõ Kanadan, sis ma sai noidõga kiruta. Ja arvutikursuisil om kah väega pall’u käütü. Ku tull’ e-kool, sis pidit arvutit mõistma.
Kuimuudu jõudsõt võro keele ja kultuuri mano?
Huvi om ammunõ, kuna taa oll’ kotun mu edimäne kiil. Ku naas’ ilmuma koolilatsi kirätöie kogumik «Mino Võromaa», andsõ tuust lehti latsilõ kodu lukõ. Ma es hinda tuud, a järgmäne päiv saiva latsõ klassi iin purssi ja lukõ. Ku ma küsse, mis teil kotun üteldi, sis mõnõ latsõvanõmba olli hääs kitnü, a üts poiss ütel’ kõva selge helüga: esä ütel’, et oppaja om ullis lännü. Ja tuu oll’ mu arust kõgõ parõmb hinnang, et oll’ midägi vahtsõt ja huvitavat.
Ku ma lugõsi lehest, et tulõ edimäne Kaika suvõülikuul, sis mul oll’ väega hää miil. Ma löüdse, et tuu om õkva midägi mullõ. Edimäste suvõülikuuli ma es jõvva, a ku järgmäne aasta oll’ tuu Loosin, sis olli ma uma sõrmõ andnu igävädses Kaika suvõülikoolilõ.
A sääl olõk oll’ mullõ suur šokk. Selle et ausalõ üteldä mõtli ma kõik aig, et nuu lektori ja as’aajaja omma ullis lännü. Kuis sääne asi saa ülepää tüütä, et kõnõldas võrukiilsist raadiosaatist, võrukiilsist raamatist ja võiolla opatas võru kiilt kunagi ka koolin. Mõtli, et mõtõldas kül, a ega tuu nii ei lää. A juhtu tuu, midä oll’ vaia: kõik läts’, nigu kõnõldi.
Kaika suvõülikoolin käümine om minnu tutvas tennü väega rikkidõ inemiisiga. Suurist professoriist kooni koolilatsini vällä. Kes sääl olliva – Kõivu Madis, Kõivupuu Marju ja tõõsõ. Ku ma näi, et suurõ kiränigu ja tiidläse pidävä võru kiilt tähtsäs, andsõ tuu viil jõudu manu.
Naksi käümä Võru instituudin kursuisil ja opsi võru kiilt uma klassi latsilõ. Mi teimi viil näütemängu klassiga. Kaika suvõülikooli algusaig andsõ huugu kõgõs: et kõkkõ võit latsilõ kah seletä ja opada.
Ku tetti võru keele aabitsat, läts’ asi peris ammõtlikus. Sis oll’ mul joba võru keele tsõõr.
Midä uma keele opminõ-mõistminõ inemisele and?
Mu meelest and taa väega kimmä tundmisõ, kon omma su juurõ. Ja juurõ omma kasvu man kõgõ tähtsämbä.
Kuis taa võru liikmine lännü om, kas om häste vai pidänü midägi tõistmuudu tegemä?
Mu põlvkunnalõ om kõik häste olnu. Olõmi saanu tunda seod umma. A midä noorõ tahtva vai tegevä, tuud ma ei mõista üteldä. Tuud nä piät esi mõtlõma ja tegemä. Ma arva, et näile om küländ tsihti näüdätü ja kes iks taht, tuu keele manu jääs. Ega vägüsi ei saa kah midägi kellelegi anda.
A kost latsil tuu tahtminõ tulõ?
Tuu iks olõnõs väega pall’u ka inemisest hindäst. Tuu tulõ või-olla kotust, koolist, või-olla mõnõ trehväse tahtmalda sinnä ja ütlese, et see om asi, mis mullõ miildüs.
Olõt tennü latsiga rahvatandsu?
Ku lätsi oppajas, tundsõ ilma käskmädä, et tulõ latsiga midägi viil tetä. Ma tandsõ näidega Loosin, koolipidudõl esinimi.
Ja joba Suu koolin, kolmandan koolin ja Kreutzwaldi koolin käve ma latsiga Tal’nan suurõl tandsupidul. Tuu oll’ üts mu hobi, midä ma tei pääle koolitüü, seeni ku tull’ võru kiil.
Ja laulukoorin käüt kah?
Ma olõ edimädsest klassist pääle laulmist opnu: mudilaskoorin, latsikoorin ja koolikoorõn. Tuul aol, ku ma lätsi tüüle Loosi, oll’ Võru rajooni oppajidõ segäkuur. Tuu oll’ segäkoorõst üts parõmbit kuurõ, sääl ma laulsõ üle 30 aasta.
Ku oppajidõ segäkuur lakja läts’, lätsi Kolepi kuuri, kon olõ laulnu joba üle 20 aasta. Nüüd om lauljit peris veitüs jäänü ja pall’u omma vana. A tuu om aoluuga kuur, saa järgmäne aasta 150 aastat vanas.
Midä tähendäs Sullõ laulupido?
Tuu om mullõ väega tähtsä pido. Edimäne kõrd käve laulupidul 1955. aastal Mõnistõ latsikooriga. Olõ käünü kokku 13 laulupidul. A seos laulupidos om mul kinni pant kotus tugitoolin teleka iin. Väiku kooriga kõiki laulõ, miä pidol ette kandas, ei laula. Olõ kuulnu ka suuri kuurõ käest, et ku asi nii edesi lätt, om laulupidu ohun.
A kuis om võrokeelidse laulupido Uma Pidoga?
Sääl olõ ma kül kõik kõrra käünü. Vot Uma Pido om sääne, kon kõik saava laulda, kõik koori opva nuu laulu är. Tuust om hää, et laulukava om niimuudu valitu, et Umalõ Pidolõ saa egä kuur, ka väikene kuur.
Mis huvi Sul viil omma?
Reisi miildüs. Kreutzwaldi gümnaasium kõrrald’ kümme viimäst aastat egäl põimukuul oppajilõ reisi. Kävemi Eestin ja naabridõ man, kõgõ kavvõmb reis oll’ Türki.
Egält reisilt ma püvvä üten tuvva mõnõ kruusi, noid om mul ka joba üle saa.
Midä mõtlit, ku sait teedä, et olõt saanu Võro liina tiinidemärgi?
Ku ma arvssi, et saa väega rahulikult umma pensionipõlvõ pedädä, sis asi muutu är väega. Ma lövvä, et ma olõ õnnõ latsi opanu, mitte midägi muud. Tuu mõttõga harinõminõ võtt kavva aigu. Egä oppaja olõs võinu olla mu asõmõl.
Mis tege Eesti elo man rõõmsas?
Ku ma kae umma kõgõ lähembät kodulinna, tege rõõmu, et Võru edenes egä kandi päält. Täämbädsel pääväl saa siiä tuvva küläliidsi, kõigilõ miildüs. Ja mu arust neo kats Võru platsi, mis kõrda omma tettü, omma tipp-topp. Usaldagõ uma ala as’atundjit, kes nakkasõ kunagi midägi tegemä.
Küsse Rahmani Jan
Henningu Malle. Rahmani Jani pilt