Kaika Lainõ kõnõl’ mullõ ütskõrd säändse jutu.

Tä oll’ matussil, kon matõti tihkõt talupernaist. Ku koolnut hauda lasti, oll’ kirstust visanu sinist savvu ja havva veeren tä kõgõ umatsõmba olli hanna ja sarviga.

Lainõ oll’ viil küsünü keriguopõtaja Jürjo käest, kas timä ka näkk’ toda.

Jürjo oll’ tuu pääle vasta ülnü, et säänest asja või nätä õnnõ timä, Lainõ.

Aidma Hele

Jaga seod artiklit