Kiränik Häniläne om valmis saanu vahtsõ raamadu. Uma Leht uur, minkast vahtsõst raamatust lukõ saa ja midä arvas Häniläne võro kirändüse täämbädsest saisust.

Ti vahtsõ raamadu päälkiri om «Kibõna ütest rändämisest». Midä sõna «rändämine» Teil märk?

Sõna «rändämine» märk mu raamatun inemise minekit puhtidõ igätsüisi poolõ, ilu ja õigõ elu poolõ.

Häniläne

Seletäge tsipakõsõ, millest kõnõlõsõ Ti vahtsõ raamadu luulõtusõ.

Mu luulõtusõ kõnõlõsõ inemise elu lühküsest ja tuust, et elulõ om vaia helget, midä andva süäme perrä käümine, luumistüü, ligembäidsi ja võõridõgi lämmi tugi, luudusõ süvä tundminõ. Mu värsi näütäse aga ka tuud, kuis inemine ei suta ummi lühkeisi elupäivi mudsukalõ täütä, kuis inemine juusk raha ja avvu ja tarbõlda asju perrä, tohkõrdas tühält, tege tõisilõ hengeliidsile kurja, ütles vallalõ umist puhtist igätsüisist ja põhimõttist.

Ti luulõtuisist või löüdä parasjago kriitikat ilma piten hulkmisõ kotsilõ. Midä Ti tuu hulkmisõ all mõtlõti?

Ma mõtlõ ilma piten hulkmisõ all säänest ellu, kon ei tetä umma elutsihti klaaris, muudku pandas hinnäst mitmõl puul kõik aig ullistõ proovilõ, ei süvvütä asja, joostas muudku vahtsidõ, sakõstõ ilma mõttõlda tegemiisi poolõ.

Luulõtuisi kõrval om raamatun ka mõni jutt, miä kah nigu luulõ vaimun. Midä Ti esi ummi juttõ tutvustusõs ütelnü?

«Lugu Sannamõtsa Augustist ja timä asjaligust Amaliast» om romantilidsõst talumehest, kiä mäng viiulit ja mõtlõs vällä imeliidsi lugusid ja kelle hindä elun juhtus uskmada asju. Naanõ om täl asjalik inemine, aga esierälidse johtumisõ ei jätä ka tedä putmada.

Jututsükli «Kibõna ütest rändämisest» kõnõlõs üte mehe viiest tähtsäst elupääväst. Tollõ mehe saatus om põnnõv: nuurusõn om tiä talusulanõ, aga ildampa saa timäst kirändüstiidläne ja ülikooli kirändüsprofesri.

Kolmõ perämädse raamadu man om ka CD, koh saa kuulda, kuis Ti esi ummi luulõtuisi ja juttõ ette loeti. Mille säänest plaati raamadu mano vajja om?

Helüplaati om kõgõpäält vajja noilõ lugõjilõ, kes esi võru kiilt ei kõnõlõ ja ei mõista mu tekste vällä üteldä. Võru keele kõnõlõjiid jääs ju kõik aig vähämbäs.

Mu raamadu kõlbasõ koolin kirändüstunnin lugõmisõs ja latsil nink ka oppajil um vajja kuulda, kuis võru kiil kõlas.
Luulõtaja helü kullõminõ and timä värsele värvi manu.

Olõti keväjäst kiränige liidun. Midä sinnä vastavõtminõ Teile tähendäs?

Kutsminõ kiränige liitu oll’ mullõ rõõmsa jahmahtus. Ettepanõgi tekki kiräkeelidse kiränigu. Mu vastavõtminõ kiränige liitu tähendäs, et ka kiräkeelidse rahva hulgan ei peetä võrukeelitsit raamatit sõski alambas värgis, kuiki murdõkeeline kirändüs ei olõ prõlla moodun.

Kost Ti raamatit lukõ saa?

Kõik mu neli raamatut omma olõman egän Võru- nink Põlvamaa raamadukogun ja koolin. Tõnõ ja kolmas raamat omma ka Valga-, Villändi- ja Tartumaa ja Tartu koolõn nink nelläs raamat Tartumaa raamadukogudõn. Mu vahtsõt raamatut saa prõlla osta Võru instituudist, aga edespiten ka Apollost ja Rahva Raamatust.

Midä hääd olõti löüdünü täämbädsest võrokeelitsest kirändüsest?

Viimädse ao võrukeelitsest kirändüsest omma rõõmu tennü Trummi Riina «Taivakõ, mu elo laivakõ», Kaplinski Jaani «Taivahe heidet tsirk» nink «Mõtsa ja tagasi», Saarõ Evari «Kõnõla mõtsan mädänü puuga», Holtsi Leila «Veere päält lauldõn», Kauksi Ülle «ObiNizza».

Hää, et ildaaigu omma ilmunu võrukeelidse kirändüse klassikide Adsoni Arturi «Varjuliste puie all» ja Kolga Raimondi «Peo pääl elu hõpõ».

Määndsen saisun om Ti meelest täämbädse ao võrokeeline kirändüs?

Võrukeelitsiid tegüsiid kiränikke om vähä, nuuri ei olõ võru kirändüste inämb ammu tulnu.

Küsse Rahmani Jan

Jaga seod artiklit