Elli paarkümmend aastat tagasi Antslan Oru uulitsõ üürimajan. Tuu oll’ sääne vanaaignõ elämine.

Hoovi pääl oll’ suur pikk hoonõ, kon olli rian sann, ait, laut ja määnegi kuur kah.

Sanna nuka takan oll’ välipeldik. Mullõ miildü sääl istõn lehte lugõdõ vai ust vallalõ hoitõn uibuaida vahti. Aga nii es saa egä kõrd tetä. Naabri maja oll’ lähkün ja noidõ huuv ja aknõ olli nätä.

Suvinõ aig oll’ ja ütskõrd tull’ tütär uma perega mu poolõ üüses. Olli koskil pidun käünü.

Hummuku tulli varõmb üles ja naksi köögin tohkõrdama.

Ütekõrraga karas’ tütär tarõst vällä, et tel väega halv olla, ja kattõ ussõst vällä.

Jõudsõ viil hõigata: «Är sa muru pääle ossõndagu, mine peldikulõ.»

Läts’ tsipakõsõ aigu müüdä, ku tütär tull’ suurõ ikmisõga ussõ pääle. Kässe, et ma täl mehe üles ajassi.

Kuun ikmisõga sai ma arru, et tel oll’ hammas peldigu mulgust alla sadanu. Tel oll’ üts ülemine kunsthammas.

Miis tull’ tuu kärä pääle esi üles ja nigu tä oll’, aluspüksõ väel, läts’ appi. Ma es taha kaema minnä, et kül nä esi saava toimõ.

Aga looda sa! Jäl tütär ussõ pääl: «Imä, anna kirvest, miis jäi mulku kinni.»

Andsõ kirvõ ja esi naksi naarma. Määne tuu pilt om naabri puult kaia, ku nägevä, et miis om päädpiten peldikun?

Sõs kuuldsõ kopsmist, vanmist ja ikmist tükk aiga, inne ku tütär mehega tarõ manu tulliva.

Miis oll’ vihanõ, käevarrõ olli ku kassõ käen olnu. Kraabidu juti mõlõmal puul.

Tütär nakas’ küürmä hammast, mille miis oll’ är pästnü. Ma es julgõ küssü, mis sääl sõs nii hullu juhtu.

Es taha nä kohvi es midägi. Aiva latsõ üles ja sõitsõva õkva minemä kodo poolõ.

Läts’ mõni aig müüdä, ku nä jäl küllä tulliva. Sõs naardsõmi joba kõik.

Tütär kõnõl’, et oll’ iks peldikulõ jõudnu, a ossõndõdõn oll’ hammas mulku sadanu.

Miis es taipa kah pluusõt sälgä visada, läts’ alastõ, käe iin, päädpiten mulku, sai hamba kätte, a vällä es saa. Päältpuult olli istmisõ lavva ilustõ sille ja värvidü, aga alt pinnõlidsõ.

Kirvõga kanguti nä üte lavva valla ja perän pessive tagasi.

Niikavva ku ma sääl eläsi ja sanna takan majakõsõn käve, tull’ mul kõikaig tuu hambajant miilde, selle et ku sinna isti, andsõ tunda üts korgõmb lavvaviir.

Niklusõ Mare


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit