Mis om eloh kõgõ tähtsämb? Vanõmba ütlese kinmähe – tervüs. Noorõ ei tiiä luuvalust midägi, näile tulõ edimädsenä miilde raha. Omge nii – rahalda ei saa minnä puute, bussiga sõita, apteeke vai tohtre mano. Joba maast madalast küsütäs imä-esä käest rahha iätüse ostmisõs.

Latsõna sõproga mängeme puute, raha asõmõl tsirelelehekese. Ütskõrd mino esä näkk’ mi mängo ja ütel’: «Ma anna teele mängo jaos iks peris rahha.» Tõige musta koti pikä kaalarihmaga. Võtsõ säält ilosa sinitse värviga papreraha, koh pääl suurõlt numbrõ 5, 10, 20, 50, 100. Pildikene kah pääl. Meil hää miil, a esä ütel’: «Needega ei saa periselt puute minnä õga osta, Katariina raha ei olõ tah masva.»

1900. aastagal, ku mu esä oll’ kuvvõnõ, läts’ timä pere Vennemaalõ. Sinnä läts’ tollõl aol tõisege eestläsi hää põllumaa peräst. Krasnojarske kraih oll’ jõukas eestläisi külä. Ku 1917. aastagal Vennemaal revolutsioon tull’, muuto kõik. Lahingide järge valgedega võidiva punatsõ – tüürahva valitsus.

Pere sai optandina 1923. aastagal Eestimaalõ tagasi tulla, dokumente ajaminõ oll’ keeroline. Esäl joba uma pere katõ latsõga, poig kolmõnõ, tütär kuvvõnõ. Mu sõsar ja veli sündüväge Vennemaal.

Eläjede ja vilä müümise iist saado raha oll’ge tollõh mustah kotih. Peräst kuud aigo Peterburi karantiine selgo piiri pääl, et Venne rahha Eesti raha vasta es vahetadake. Nii oll’ge vaesõs jäädö, raha kotiga kaalah.

Eks mulge joba latsõna rahaga tegemist. Kooli aigo hää miil, ku imä pand’ karmanehe viiesendilidse, mille iist sai söögivahetunni aigo osta aholämmä pehme ja magusa saia. Viie-aastadsõna juhto raha peräst suur pahandus. Sugulasõ poig oll’ lännö Ameerikahe tüüle. Ütel suvõl pidi kodo Räpinäle suvitama tulõma. Mullõ ütelde, et ku Ameerika-ono küllä tulõ, olõ ilostõ viisakas.

Ono tull’ge. Teretämise aigo piste mullõ peio katõkroonidsõ hõpõraha. Suurõ rõõmoga lätsi moro pääle ja nakse sääl keerotama ja hüplemä. Äkke leüdse, et mul rahha ei oleke peoh. Heitümisega nakse haina seest otsma. Ess lövväke.

Hirmuga mõtle, kuimuudo üteldä, et kaote raha ärä. Ikk tull’ pääle. Tõrõlda sai kõvastõ, a perästpoolõ es tetä inämp juttuge. Ku targõmas sai, mõtle, et raha leüte üles, kuna mullõ ostõte vahtsõ ilosa kängä.

Venne aigo sai raamatupidäjä tüükotsõ aiandussovhoosi Vasula küllä. Kassaraha kah mino käsütä. Raha liikomist oll’ pall’o. Viläpuiõ müük, palga ja pensioni masmine tüülisile, egäpäävätse turuvarblase ja pall’o muud.

Ütspäiv kutsute minno direktori kabinette. Sääl istõ mundrega võõras miis. Seletedi, et kassakappe pandas nääde puult rahakott, mille seeh värv. Ku varas muuk kapi vallalõ, kaes tä kah, mis kotih om. Säält purskas värv vällä ja jääse tälle külge. Nii saiaske muukja kätte. Tuu pidi olõma mino ja direktori vaheline saladus.

Ütel õdagol, ku tüüpäiv läbi ja olli ütsindä, nakse kassat üle lugõma. Rahha oll’ pall’o, panni kõik lavva pääle, et kuvääre viise pakke panda panka viimises.
Äkke läts’ uss valla ja sisse tull’ pääraamatopidäjä. Tä nägi, et rahakapi uss peräne vallalõ ja kapih üts rahakott.

Ma es saa arvoge, ku tä haardsõ koti ja tegi vallalõ. Käve pauk ja ruum oll’ täus lillat auro.

Heitömisega visas’ koti lavva pääle, kos raha olliva. Mõlõmba tänitime pauguhirmust ja ütstõsõ vällänägemisest. Värv oll’ nigu vihm meist üle sadano.

Ja mis lavva päält vasta kai! Uskmada kirriv rahaladõ! Röögäte: «Midä sa ummõtõgi teit! Mul tulõ taa är rikutu raha kinne massa. Ja määndse mi esi olõmõ!»
Tä ütel’ värisevä helüga: «Ma tahtsõ uudistada, pall’o sul umah kotih rahha om.»

Värviga kleidi pidi ahjo viskama, hindä puhastamine oll’ ütlemädä keeroline. Raha sai miilitsä saatmisel panka viidüs, kante iks asutusõ arvõlõ, a käibelt võete maaha.

Hätä taa rahaga kül nättü, kuus rahavahetust üle eletü!

Pärnaste Leida


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit