Niiviisi ütel’ üts mu tutva meesterahvas kõgõ, ku täl mõni tüü es edene.

Ütsäkümnendide aastidõ algul olle tüükotussidõ saamisõga küländki rassõ. Kuigimuudu olli ma hinnäst saanu sokuta ütte virmahtõ, koh olliva keskmädseh nuurusõh inemise tüül. Läbisaaminõ olle umavahel hää. Pääle tüütegemise peeti vahepääl ütehkuuh sünnüpäivi vai muid pidosid. Nigu sõs kombõs olle, olliva nuu pido tihtipääle tüükotusõh. Koskil hainakuu algusõ poolõ olle katõl meesterahval ligistikku sünnüpäiv. Nimä es viisi tüü man vällä tetä ja panniva ette, et teemi üte pidolidsõ lõunasöögi Üükullih. Üükull olle tollõ ao kotsilõ peris peenikene söögikotus. Söögiportso olliva suurõ ja hää ja teenindüs es jätä suuvi.

Kõgõ korgõmbat ülembät es olõ kodomail ja nii ollegi hiiril pido, ku vanna kassi es olõ kotoh. Lätsime Üükulli, seime, võtime veitse napsi, ajasime tõsitsit tüüjuttõ ja niisama lorri. Paari-kolmõ tunni peräst saie pido läbi, kellel viil midägi olle tüü man tetä, läts’ tagasi tüüle. Mul sai tollõ päävä tüü tettüs ja naksi tassakõistõ kodo poolõ astma. Kõtt olle kõrralikult täüs ja mõnus summin pääh. Mõtli, et lää kodo ja tii hindäle hää ärolõmisõ. Viska tunnikõsõs pikäle, loe lehte ja suigu veidükese. Ku üles tulõ, nakka ummi kodotöid tegemä. A tutkit brat.

Vaivalt sai ussõst sisse, ku poig ja lats’kõnõ joosiva hõisuh vasta, et imä-imä, pääsokõisi pesä sattõ alla.

Mi ellime katõkõrdsõ maja tõsõ kõrra pääl otsmadsõh kortõrih. Maja mipuulsõhe otsa olle ehitet üts kuurimuudu ehitüs, mille kaartõviir olle mi rõdu ülemädse veerega tasa. Sinnä kaartõ ala olliva pääsokõsõ uma pesäkese tennü, piaaigu rõdu ülemädse nuka ligi. Pesä jäi hummogu ja varahadsõ lõunapäävä poolõ. Paistu, et puusain näile miildü. A või-olla tuu saiegi näide ehitüsele saatuslikus, selle et puu es võta pessä nii kõvastõ kinni nigu näütuses kivi vai krohvit sain.

Mi pidäsime noid pääsokõisi nigu umis kodotsirkõs, umavahelinõ läbisaaminõ olle meil väega hää. Pääsokõsõ es panõ tähelegi, ku ma rõdu pääl mõssu kuioma säi vai midägi sinnä panni vai säält võti. Vahepääl isti ma sääl aiatoolih ja loi vai tei näpotüüd. Nimä as’ativa rahulikult ummi asjo. Ega näid es sekä tuu kah, ku rõdu-uss vallalõ olle, televiisor vai raadio tarõh mängse vai mi esi juttu aimi. Latsõ olliva kah är karistõdu, et rõdu pääl ei tohe rüüki ega kipõsit liigutuisi tetä.

Pääsokõisi tegemiisi olle ilmatu illos kaia. Näide tüüpäiv alost’ õigõ varra päävä nõsõmisõga ja kestse hämärani. Kipõstõ-kipõstõ lasti linnutsõõrõ pesä ja taiva vahel. Vahepääl puhati siibõ, istuti katusõveere vai elektritraatõ pääl ja lasti umma lauluvidinät. Hindäl kinä musta-valgõ lahkidsõ hannaga kuhti sälän. Ja nüüt juhtu näidega säändäne õnnõtus.

Lätsime vällä pääsokõisi pesä ala. Pesä maah mis maah. Õnnõs es olõ väega katski lännü, üts nukk olle külest är tulnu. Kõrralikult ehitet. Mis kõgõ kurvõmb, üteh pesäga olliva kolm poiga kah maaha sadanu. Nimä olliva joba säändseh suurusõh, et nädäli-paari peräst võinu lindama nakata. Pojakõsõ aiõva nokkõ vallalõ, vet hirmust ja kõtukõsõ kah tühä. Vana tsirgu lindsi mi päie kotsil ja vidiiditivä väega hallõlt. Ega hindälgi tulle ikk silmä sisse.

Korssime poja üteh pesäga ütte kängäkarpi. Latsõ püüdsevä köögi aknõ päält kärbläsi ja pakiva näile. Es taha nä noid süvvä. Kost mul nuu tiidmise, midä säändside väikeisi tsirkõga pääle naada.

Mu vanamiis olle tüül, tuu vast olõssi avitanu midägi vällä märki. Tulle uma pää tüüle panda. Leüdse sahvrist üte vana vineerist soolavaka. Säändse ripnivä tollõl aol vast egäh köögih. «Suul» olle pääle kirotõt. Lõiksi vaka edimädse küle keskele väidsega väiko kaarõ, et pääsokõsõl olõssi parõmb sisse linnada. Kaasõ võti vaka päält är, selle et ega näide pesäl kah katust ei olõ. Sis võti nagla ja vasara, anni nuu latsi kätte, esi ronisi rõdu pääl tooli otsa, kost ma küünüti tuud vällämõtõldut pessä üles pandma sinnä, koh pääsokõisil peris pesä olle. Naistõrahva asi, maadli mis ma maadli, korgõh olla kah, a nagla sai saina ja kunstpesä sinnä ripnõma. Panni sis peris pesä tükü kah sinnä ja pääsokõsõpoja kõgõ otsa. Vana pääsokõsõ linnõlsiva iks ümbre mu pää, ku ma sääl as’ati.

Sõs lätsime esi latsiga tarrõ, istime sääl hõngu kinni pidäden, et mis saama nakkas. Ja oh toda häädmiilt! Üts vana tsirk linnas’ki vahtsõhe kodo poigõ mano. Kaiõme tükk aigu, et kas olle ütsainukõnõ lindaminõ, a vana tsirgu naksiva pesä vahet lindama nigu innembältki. Ainumanõ murõ olle, kas mul tuu nagõl iks nii kõvva saina sai, et pesä vahtsõhe maaha ei sata. A kõik läts’ õnnõs. Es lääki kavva, vast nii puultõist nädälit, ku poja pesäst vällä lindsiva.

Pessä nimä inämp es tulõ. Lasiva elektitraatõ pääl laulu ja har’otiva hoolõga lindamist. Huvitav olle kaia, kuis näide linnutsõõri olli edimält veitse kandilidsõ, a päiv-päävält asi parasi ja sis lasiva joba nigu vikurlinnugi. Sügüsepoolõ kattõva nimä ülepää är, jo sis kogosiva parvihe, et har’ota Egiptimaalõ minekit.

Tuust aost pääle kae iks üles taivahe, kui mõni pääsokõnõ lindas, ja mõtlõ, et ei tiiä, kas om mi pääsokõisi sugulanõ.

Paborti Daisy


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit