Seo sandiõdak võisõ olla umbõs 1958. vai 1959. aastagal Rammukal. Ma olli sõs 4–5-aastanõ. Tuul aol elli küllih väega pall’o nuuri ja küläh kõik ütstõõsõ lähküh. Noorõmb rahvakiht kogokunnast leivä punti, säivä hindäle sandirüü sälgä, joonistiva piaaigu vanakur’aga üttemuudu näo päähä ja joosi märti vai katri.

Esierälidselt hirmsa olliva viil sandiimä ja -esä. Nuu es paistu inämb inemise muudu vällägi. Sandiimä pidi korjama sandilatsilõ rahha ja sandiesä jagi viläõnnõ. Oll’ ka võetu kõva pillimiis kampa. Inne aknõ takah laulti ja peräh lüüdi tarõh tandsu.

Mi puult käve tädi õga aastak santmah. Külä pääl üteh taloh säädse kõik hindäle «hirmurõiva» sälgä: kasuga, mütsü paheldõ, mändsegi musta haladi viil üle pää, nägo hüdse ja nõõga kokko püürtü, osajako näost punadsõ peediga võõbatu ja kirsavoi jalah. Tädil olli unõhtõdu kinda kodo ja tull’ tagasi, a sandirõiva olliva jo säläh. Ma hiitü hirmsahe, et pagulanõ, panni suurõ joosu ja ikuga imä poolõ plagama. Viimäne selet’ kül mullõ kõik är, a hirm es kao kohegi.

Õdaku pümmega laulti ilostõ ja tõmmati lõõtsa aknõ takah. Santõ oll’ määnegi 30–40 inemist. Imä tegi ussõ vallalõ ja lasksõ «küüdsekülmetäjä» vüürüste. Sääl nä tandsõ häste ja pia tunnikõsõ är.

Mullõ paistu kõik sandi jälle ja hirmutaja. Tarõuss jäi vallalõ ja ma pagõsi vatiteki sisse, õnnõ nuka alt näi tuud tseremooniat.

A oh hätä, üts sandõst oll’ vast arvo saanu, et ma pelgä, vai niisama karas’ mu sängü mano ja kisksõ mu käkmiskotusõst hindäga tandsma.

Rüükmä ma inäp es nakka, a püksi lei püüdlit külh. Imä muidogi andsõ sandõlõ rahha, nigu kombõs oll’ õgah taloh.

Peräh tädi kõnõl’ viil, et üteh taloh oll’ tedä helü perrä är tuntu ja irvitet: «Misso Milda kah saa-i kostki täüs, esi tüütäs pullilaudah, saa kõvva rahha ja santmah õks käü.» (Misso oll’ Milda talo nimi kah.)

Ildampa kõrraldõdi sandipido, kohe olli kutsutuva kõik nuu inemise, kiä sandõlõ rahha andsõva. Laud oll’ söögest loogah olnu, kodo-olut ja muud kangõmbat päälekauba. Tralliti pia hummokuni Hino kontorih ja tõõnõ päiv perrä üteh taloh.

Kiä santõ sisse es lasõ, nuil oll’ rassõ saatus: korsna topiti kinni, puupaku veerütedi ussõ ette, vankri moro pääl kääneti kummalõ jne.

Liira Singa


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit