Haanimiihi nõvvokua rahvas om iks näüdänü umma linatsõst rõivast tettüt mundrit. No om haanimiihhi vanõmba mundri mano valmis saanu ka sepä tett mõõk.

«Taa ei olõ sõamõõk, taa om meil rahu ja sõprusõ tunnismärk,» kõnõlõs haanimiihhi nõvvokua vanõmb Hollo Agu vahtsõst mõõgast.

Mõõga tekk’ haanimiihile tutva sepp Rakvere kandist Siimuste lähküst. «Tegijä olõs lähembäst kah löüdnü, a seo oll’ sääne trehvämine, tutva miis ja olli timä tõisi tegemiisi nännü,» kõnõlõs Hollo Agu.

Hingipääväl anti vahtsõlõ mõõgalõ vägi kah sisse. «Põlinõ Haani rahvas pidä Vällämäke umas pühäs vaimukotussõs. Kävemi mäe otsah, annimi taalõ mõõgalõ väe haan’laisi ja küläliidsiga,» seletäs Hollo Agu. Haanimiihhi kombõtäütmiisi man peetäs tähtsäs luudust, perimüst, tundmist, inemist ja timä sõnna. «Sõna omgi tuu, mis mass. Püvvämi veidü tarvita papõrd ja tulla tagasi tuu mano, et inemise sõna mass,» kõnõlõs Hollo.

Et mõõk om küländ rassõ, kaald viie kilo ümbre, sis kand Haanimaa vanõmb mõõka olarihmaga. Pikembide matku man saa mõõga rihmuga sälgä kah võtta.

Haanimehe uurõ tuu kah perrä, kuimuudu säändse mõõga vällänäütämine võimu silmin paistus. Tull’ vällä, et Eesti riigin säänest mõõka relvas ei peetä ja tedä või mundri man avaligun paigan pruuki külh.

Hinnäst põlidsõ rahva iist saisjis pidävä haanimehe omma perämädsel aol pruuvnu herätä ka naabripiirkundõ rahvast umma põliskultuuri miilde tulõtama. Nii omma nä Roosa, Tsooru, Krabi ja Rogosi kandist löüdnü inemiisi, kiä omma nõun uma kandi iistkõnõlõjas nakkama. Vanõmbalõ vägevä mõõga saanu haanimehe omma tuu man kogõnu tiinäütäjä.

Rahmani Jan


Haanimiihhi nõvvukua vanõmb Hollo Agu vahtsõ mõõgaga. Rahmani Jani pilt

Jaga seod artiklit