Naa luu juhtu 1980. aastil Haabsaarõ tüükua man ja näütäse, kuis ülembä omma iks lihtsäst tüümehest targõmba.

Lahkikülmänü mootor

Oktoobrikuu. Jaanis kutsuti tuud traktoristi ja tüüt’ timä parasjagu T-16 kopa pääl. Tuul oll’, kiä ei mäletä, õhkjahutusõga mootor.

Kell oll’ hummogu puul ütesä ja Jaanikõnõ käve värisevide kässiga ümbre traktori. Tull’ osakunnajuhataja ja nakas’ nuhtlõma: «Miä sa tan mol’otat, ku sillu laatma ei lähä. Eläjä lauda man ammu rüükvä joba.»

Jaanikõnõ lask’ nõna norgu ja kaivas’: «Kae no, kulla peremiis, mis ull’ tekse. Õdagu kai, et ega üüse külmä ei tulõ, ja jäti massinalõ vii sisse. No om mootor lahki.»

Osakond kai: om jah määnegi viitsilk mootori man. Läts’ sis mehaanigu mano ja kaivas’: «Kae no, millega tuu ullikõnõ nakkama om saanu – jätse üüses mootorilõ vii sisse ja nüüt om mootor lahki! A mul lauda man eläjä rüükvä – ei olõ minkagi sillu laati.»

Mehaanik oll’ tuukõrd Kaabu, vana tark miis, a kõva krutskimiis kah. Kai sis Kaabu kellä ja trüüste: «Peläku ei midägi, pääle kellä kümmet saa kõrda.»

Vindi lõikaminõ

Bellarussi tõmbits purus. Laon vahtsõt ei olõ. Treial, kedä Spetsialistis kutsuti, kai tuud asja kurva näoga.

Osakond tull’ uurma, mis viga. Spetsialist kaivas’: «Tan jo mõlõmba poolõ vint vaia lõigada. Treipink om vana logu, taa inämb limbi ei piä. Vastapite lerkat ei lövvä tan tikutulõga kah.»

Osakond tuu pääle: «No mis tan nii keerulist om? Pulk kruustangõ vahelõ, puul vinti lõikat õigõlt puult, sõs käänät lerka ümbre ja lõikat tõsõlt puult vasta.»

Jupp maha

Põhilinõ kaarutaja oll’ kolhoosin tuukõrd suumlaisi Ylo. Esihindäst hää riistakõnõ, a raam es piä mi rallimiihi käen häste vasta – vanõmba riista olli kõik paik paigan kinni. Tull’ ütekõrra jälki üts traktor sepikua ette, kaarutaja ribausi takan. Sepp kai ja ohas’: paik paiga pääl, olõ ei kotust, kohe vahtsõt panda.

Sõitsõ asõesimehe villis sepikua ette. Vana Ott ronisi vällä ja ku näkk’, millen asi, naas’ vaest keevitäjät Kõssi sõimama: «Kas käe jäl värisese, et keevitä ei saa vai?»

Kõss selet’: «Tan ei olõ inämb kohegi keevitä, vahtsõt raami olõs vaia». Ott arvas’: «Kost sa tuud vahtsõt võtat. Kae – siist maha, siist maha ja siiä jupp vahelõ!»

Värniku Alar


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit