Arvada või, et egä inemine om uman hengen hää ja unistas tuust, et maailm olõs sõbraligumb, naaratavamb, heldemb ja helgemb. Üteldäs, et ku tahat maailma muuta, nakka esihindäst pääle.

Kuis sis tetä seod ilma parõmbas paigas? Olõ märgotanu, et avitanu tuust, ku egä inemine tennü päävän vai esiki nädälin üte tiidligu hääteo, ajamada takan umma kassu. Saman või sääne tegemine sullõ hindälegi kasus tulla. Suurõmban plaanin tulõ nigunii.

Näütüses, ku tahassi tetä trenni, a olõ-i trenniseldsilist vai rahha trennisaali minnä, saa kõgõ valli massulda variandsi – kävvü eläjide var’opaiga pinnega juuskman. Nimä omma seo iist egä karvaga tenoligu. Värski õhk, eläjä rõõm ja hää tujo omma kimmä. Ku mu lats oll’ viil kuu aigu vana, alosti Võro var’opaiga pinnega jalutamist. Sai ühendä latsõ kärotamisõ ja eläjä rõõmustamisõ. Ku sul hindäl kodoeläjät ei olõ, avitas tuustki, ku käüt vahepääl kassõlõ pai tegemän ja viit latsõ näidega mängmä.

Kirota üles uma vanõmbidõ sugulaisi vai naabriidõ luu!

Ildaaigu jäi polikliinikun silmä üts naanõ. Uudishimo sai must võitu ja ma küsse, ku vana provva om. «Ütessäkümmend viis!» kost’ tä krapsakalõ vasta. Nii vanno inemiisi näge harva. «Teil om väega illos mustri näon,» ütli tunnustamiisi. Tuupääle naas’ daam kelmikalõ naarma, nigu tütärlats. Tä oll’ ilosidõ helkävide silmiga. Egä juun seo näo tihtsän võrgun kõnõl’ umma luku.

Perämädsel aol kae ja tii õks suurõmba huviga juttu noidõga, kiä egä kell minnä võiva. Elo om lühkü. Näil om väärt juttõ kõnõlda. Ku teil omma viil vanavanõmba elon, kirotagõ neo luu üles. Luu armastusõst, luutusõst, nuurusõ salahuisist. Tekke tuud ummi latsi ja latsõlatsi peräst. Äkki küsüs su latsõlats kunagi, minkast vanaimä unist’, ja sa ei tiiäki. Küsü, kooni viil ilda ei olõ. Inspiratsioonis võinu olla Marani Pamela raamat «Eesti vanaemade lood ja salatarkused».

Tuujaos, et hääd tetä, ei olõ vajja määndsitki kampaanijit õga programmõ. Ei piä uutma «Teeme ära!» talgupäivä, ku näet, et mõtsan videles prahti ülearvo pall’o. Mille mitte jalotadõn ka kinkagi tõõsõ prügü üles kor’ada ja tuuga tõisilõ iinkujjo näüdädä. Mõts om tenolik.

Tii üllätüisi!

Arvada miildüse kõigilõ inemiisile väiku üllätüse ja uutmalda tegemise. Esieränis pikäaoliidsi suhtidõ man nakkas tuu tiidmine är unõhtuma ja tõõsõ inemise üllätämine kaos peris är. Miihile või kõgõ miilde tulõta, et mõni häierm naasõlõ muut kododsõ õhkkunna helgembas ja mehe lemmiksüük tuu vast tihtsämbäle naaratusõ näkko.

Elevüst või tuvva ka seo, ku saadat umalõ kallimbalõ armastuskirä, kutsut timä näütuses kohtama, a nimme kirä ala ei panõ. Kah’os om mi postkastõn harva paprõkirjo. Joonista ja kirota esi, ka sis, ku määnestki tähtpäivä ei olõ. Vai kae, kuis või päiv rõõmsambas minnä, ku tiit uulidsa pääl juttu mõnõ võõraga ja ütlet timäle midägi ilosat.

Võimaluisi, kuis harilikku päivä ilosambas muuta, om hulga. Tii esi uma ilm parõmbas!

Lumiste Kati

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit