1965. aastal tull’ Misso kuuli mi klassijuhatajas pedagoogilidsõ haridusõga nuur oppaja Kolga Tiiu. Väke täüs, sõbralik, helkävide silmiga ja naarulinõ neio. Tedä näteh hüpsi klassi latsõ rõõmust. Kunagi es pahanda kuulmeistre opilaisiga. Ku kiäki koerust tekse, klaarsõ tä hääga as’a är.

Tiiu mõistsõ kõik tunni põnõvas tetä. Eesti keele tunnih mängse tä akordioni üteh, ku mändselgi luulõtusõl trehväs’ nuut olõma. Sõs jäi värsi väega kergehe päähä. Mu säädse tä ka koolipidodõl värsse lugõma. Tiiu opas’ viil laembalt ilmaello kaema ja targalt kirändit kirotama.

Muusigatunni tükse ettenättüst pikembäs vinnümä. Sääl mängiti tsõõrimängõ, tandsiti ja opiti püüne pääl hindä liigutamist laulmisõ aigu. Ildamba lauli ma kooli tütrigõ ansamblih.

Vinne keele tunnih vei oppaja meid puuti ja postkontorehe, koh pidimi uma ostmisõ ja as’aajamisõ toimõndama vinne keeleh.
Ütes tähtsäs as’as pidi Tiiu viil sirgõ rühi hoitmist. Ku kiäki kühmä vaiu, koput’ oppaja sälä pääle. Kõik opilasõ jo värisi tuud.
Ka nüüd viil oppas Tiiu Misso rahvamajah memme-taadi tandsurühmä Meelespea ja laul esi ansamblih. Tä helkävä silmä ja naaruhuulõ omma õks viil alalõ.

Suur aituma Sullõ, kallis Tiiu, et olõt mullõ elos üteh andnu hää jutukirotamisõ oppusõ, eloh läbilüümise mõistmisõ, laja ilmakaemisõ, pall’o tarkusõterri ja sirgõ sälä.

Tuhat tervüst ja hääd Sullõ edespiditses!

Su opilanõ Liira Singa

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit