Olõ kogunu uma tulõvadsõ pikä mängufilmi jaos lugusid latsiga naisist vanal aol. Uuri tuu jaos, midä tähend’ sada aastakka tagasi olla sohilats.

Tuuga köüdüsseh tull’ ildaaigu mu kadonu vanaimä mullõ unõh küllä. Timä oll’ kah sohilatsõs sündünü. Vanaimä kõnõl’ ummi läbielämiisi ja ütel’ lõpõtusõs: «Ai ku hää om olla täämbädsel aol Eestimaal naanõ, latsõga vai ilma!»

Olõ esi tuudsamma mõtõlnu ja iks tulõ tuu vahtsõst miilde, ku käü Indiamaal.

India om väega patriarhaalnõ maa. Eski haigõmajah omma sildi, et tulõvadsõ latsõ suku tohe-i ette kimmäs tetä. Selle et ku om tütrik tulõman, kaotõdas lats sakõstõ är. Ja nii ommaki Põh’a-Indiah miljoni ütsigu mehe, kiä õnnõ unistasõ naasõst.

Vägivald naisi vasta om Indiah väega harilik. Naanõ om veidemb tähtsä ku miis. Naasõ mõtõ om olla illos – tuu tähendäs võimaligult valgõ nahaga – tiini miist ja sünnütä poigõ.

Mullõ kõnõl’ üts naanõ, et egä kõrd, ku tull’ vahtsõnõ tütär, nakas’ tä miis tedä iks inämb pesmä. Päält kolmandat tütärd läts’ asi väega hullus är. Naanõ mõtõl’ är paeda, a ütiskund olõs naanu tä pääle viltu kaema. «Ma esi tulõ häbüga toimõ, a kuis mu tütre sõs tulõvikuh mehele saava,» kõnõl’ tuu India naanõ mullõ.

Lahutõt naanõ Indiah harilikult mehele saa-i. Lahutõt miis saa külh. Kombõ perrä pandva vanõmba latsõ paari, kuigi nüüdsel aol om ka pall’o armastusõst paari minekit.

Üts mu vahtsõnõ sõbranna om nn acid attack survivor (happõründämise ohvri). Tollõ happõ peräst om täl puul kerest ja nägo är sulanu. Indiamaal tähendäs seo arvada tuud, et tä ei saa kunagi mehele ja om ütiskunnast vällä tougat.

Sääne vägivald om naisi vasta harilik, ku näütüses naanõ ei taha mehele minnä vai ku miis inämb naist ei taha vai ku naasõ perekund ei jõvva massa meheleminegimassu.

Mu sõbranna olõ-i är hiitünü, täl om hoobis hindä ilosalong, koh tä võtt hindäle kampa tõisi naisi, kiä omma samamuudu kannatanu. Tä om ehtsä näüde mu eloh, kuis peris ilo om inemise seeh, mitte väläh, henge ja süäme suurusõh.

Parhillatsõl aol om mul nii hää miil olla naanõ Eestimaal. Väega pall’o maailma naisi saa-i tetä tuud, midä tahtva. Ka mu esiimä omma kannatanu, et omma olnu latsõga naasõ.

A mul om võimalus ummi filme tetä, umma tiid pite kävvü! Sada aastat tagasi olõs olnu ka tah pall’o rassõmb naanõ olla, esieränis, ku olõt tõistmuudu, nigu mi, kunstnigu, iks olõmi.


Hintsi Anna,
filmirežissöör

Jaga seod artiklit