Tuu oll’ Vinne aigu, ku koolilatsõ pidi sügüse kooliaost mõnõ päävä koloosin kardulit võtman käümä.

Ega tüü üle jõu es käü. Pidi õnnõ kipõstõ uma maajupi päält karduli är korjama, inne ku traktor vahtsõ tsõõriga virkse valla aiõ.

Ma es tulõ tuu päälegi, et sääne jõhkataminõ, üles ja alla ja vahetpidämädä, või naada tervüse pääle käümä.

Tõõstust and’ kipõ valuläügätüs kõtost läbi ja pääle tuu tundsõ, et põh’a lüü alt är.

Kaiõ ümbretsõõri, kost paslikku kotost löüdä.

Õkva ligi oll’gi kuusõhekk. Suurõ joosuga panni sinnäpoolõ.

Niiku sai as’aga pääle naada, näi, et mu poolõ om tsihi võtno naabrimaja tsill’okõnõ valgõt karva pini.

Tuu ai mul nii hirmu nahka, et naksi esihindäst haukma, nigu pini tekse.

Pääle tuu, et ma hauksõ, panni tähele, et olli hinnäst ka nelä käpä pääle lasknu.

Mis pini, tuu pini.

Pini tund iks pini är. Jo ma sõs andsõ eläjä mõõdo vällä.

Valgõt karva kutsik litsõ kodo poolõ, nii et jala es putu maad. Kiudsõ ja ulgsõ hallõ helüga.

Ma jäi tuupääle mõtlõma, et kül om hää, et mudso kipõstõ tüüt’ ja mu kimmäst surmast pästse. Püksiki jo poolõn vinnan – niimuudu ei olõs kuigi kõlvanu taivariiki minnä.

Säälsaman kuulsõ pernaasõ hõikmist: «Tiksu, tulõ õkva kodo, sääl heki all om üts hirmsa elläi!»

Nii omgi kardulivõtmisõst mullõ miilde jäänü, kuis mudso kipõlt tüüle naas’ ja suurõs abis oll’.

Holsteini Sirje

Jaga seod artiklit