Eesti 100. aasta juubõlimöllun tull’ miilde hirmsa ütlemine: Eesti eest surema. Seo ütlemise autor om Koidula, timä oll’ laulutekstin valmis Eesti peräst sada surma surõma. Otsõ Guuglist, Kruusimaa Tarmo, Kojamiis, ütles, et tä om õkvalt valmis Eesti iist kuulma, Valgu Heints kahitsõs vanan uudissõn, et 1988ndal oll’ rohkõmb inemiisi valmis Eesti iist surma minemä ku 2007ndal, et isiklik hääolo om inemise är tsurknu.

Koidula om okei. Laulun või kõkkõ. Ma esi olõ luulõtusõn kirotanu, et hüppä naisiplaaþi kotsil linnukist ilma laskõvar’olda alla. Et illos surm, inne lõppu näet kõrras tissi ja tussi. Laul om laul. Koidula «sada surma» om sammamuudu nall’akas. Kõik, mis ei olõ võimalik, om nall’akas.

Ma olõgi tuu «hääolo» puult är tsurgit inemine, kiä ei olõ valmis Eesti iist surõma. Ma ei olõ ülepää valmis är kuulma, ma olõ terve hindä alalõ hoitmisõ instinktiga inemine. Ma olõ nännü inemiisi, kes omma väsünü ja tahtva är koolda ja sõs nä harilikult koolõsõgi, a mul olõ-i parhilla määnestki huvvi är koolda. Tõsõs om ütlemisen «Eesti iist surõma» sääne kõva ärplemise maik man. Roolijoodik võtt kah inne sõitmaminekit pitsi, selle et tä tiid, et vahelõjäämise võimalus om väiku. Kruusimäel võimalus Eesti iist är koolda viil tükk maad väikumb.

Ma näe kattõ umaette Eestit. Üts, väikumb pruuv kõgõst väest tõist, suurõmbat hindä sisse är mahuta. Üts om inemiisi Eesti, mille osa ma arva, et ma olõ, ja tõnõ om poliit-Eesti, miä om inemiisi-Eestist kavvõndahe lännü. Ja ku no poliit-Eesti sai 100, mille ma tuu pääle häitsemä pidänü minemä? Inemiisi toimõndamisõ jäle parhilladsõ poliit-Eesti maa pääl küünüse 9000. aastani inne Kristust. A noh, firmajuubõl om kah asi, ei vaidlõ …

Riik omgi firma. Las tä olla, nii om kombõs. Hää om, et om. Riigil om rahaplaan ja piiri. Keelegi om tä inemiisi-Eesti käest võtnu ja umas riigikeeles pandnu. Inemiisi-Eestil ei olõ piire, inemiisi-Eesti om pall’o suurõmb. Inemiisi-Eesti pand Soomõn küprokit, kakk Iirimaal kalkunit, opp maailma parõmbin ülikoolõn, eläs ja toimõndas egäl puul. Poliit-Eesti kultuuri hoiõtas Kumun ja Eesti rahva muusõumin, inemiisi-Eesti kultuur ei lõpõ esiki mitte Ikla piiripunktin, tuud om luudu Pariisin, Londonin ja egäl puul muial. Ja luvvas edesi. Ja ku mi kõnõlami välläkuulmisõst, sõs mi kõnõlami periselt tüüjõu puudusõl tekkünüst firma pankrotist. Inemiisi-Eesti ei kao õnnõs kohegi. Ei olõ hirmugi.

Ma ei taha firma iist koolda. Ja ma pallõ tuu iist väega andis, et hääolo om minno är tsurknu. A ku inemise iist om vaia koolda, sõs olõ valmis. Mati Nuudegi laulsõ umal aol: ennast õrnalt lõhki lõikan, oma sisemise ilu sulle toon.

Olavi Ruitlane
Ruitlasõ Olavi,
hää elo puult är tsurgit luulõtaja

 

 

Jaga seod artiklit