Taa jutu kõnõl’ Harglõ murdõ kirjapandjailõ päält kolmõkümne aasta tagasi Uibu Ella Mõnistõ vallast Kuutsi küläst, kiä oll’ esi sis päält säitsmekümne ja oll’ kuuldunu luku latsõn uma imä käest.

Vanast tsaariaigu võeti nuuri mehi nekrutis õks väega pikäs aos, ka katõkümne viies aastas. Tuud ei tiiä, kas miis, kellest jutt, nii kaugõ kroonun oll’, aga taal jäi pruut uutma, et ku poiss aastõidõ peräst tagasi tulõ, tegevä pulma.

Kommõ vana aasta õdagu tulõvikku ette arvada ei olõ põra enämb nii moodun nigu vast sada aastaigu tagasi. Õnnõ valamist viil tundas, a vanast tetti õks egäsugumatsi kunstõ.

Noorõ tütrigu lätsi aasta viimätsel õdagul ütsindä sanna vai aita, konh häste pümme oll’, ennegi üts küünel võisõ palada, ja kaie sääl piiglide. Kiä piiglin nätä oll’, tuu pedi tütrigu tulõvanõ miis olõma. Ennegi sällä takka es tohe piiglide vahtja kaia, muidu lätt halvastõ.

Tuusama tütrik, kel peigmiis kroonun, oll’ nii etev, et tahtsõ kah õks pruuvi, kas tulõ tuusama poiss piiglide. Läts’ vana aasta õdagu ütsindä aita, pand’ küündle palama, sääd’ piigli rõivakirstu pääle… ja näkk’ piiglin umma peigmiist, uhkõ mundri sällän ja mõõk puusa pääl. Tütrik hiitü nii, et unõt’ ärä, et sällä takka kaia ei tohe. Nigu tä kai, kattõ peigmehe kuju piiglist, a mõõk sattõ kolinal aidapõrmadulõ maha!

Tütrik es julgu kellegi kõnõlda, mea tä tekk’ ja mis sündü. Tä käkke mõõga kirstu rõivõidõ ala.

Aasta lätsi, peigmiis pässi kodu, tetti pulma ja kõik oll’ häste, nikagu ütskõrd juhtu peremiis medägi aidast rõivakirstust otsma ja löüse säält mõõga. Nüüd tull’ taal naasõga hirmudu suur pahandus. Naanõ pedi üles tunnistama, määnest kunsti tä tütrigun tekk’. Miis oll’ nii pahanu, et lätt vai minemä, selle et taal oll’ kroonun mõõk ärä kaonu ja tedä taheti sääntse suurõ essümise iist tribunali ala anda ja maha laskõ. Õnnõkombõl viil anti andis, selle et taa kõik aig väega kõrralik soldat oll’ ollu.

Nõlvaku Kaie


Koha Priidu tsehkendüs

Jaga seod artiklit