Omgi joba nii pall’o verivorsti tellitü, et tulõ juun ala tõmmada,» kai Võro valla Navi külä verivorstimeistri Trolla Jaana (42) nätäl’ inne joulu umma märkmikku.

Kullõ artiklit:


 
«Teemi mehe Jaanussõga katõkõistõ nii pall’o, ku jõvvami, iks mitu satsi verivorsti, kokko paarsada killo,» kõnõl’ Jaana. «Suurõmbas mi taad vorstiärri ei aja – seo om käsitüü ja võtt perre arvõlt hulga aigu är.»

Trolla perre Ilumäe talo om verivorstõ möönü kümme aastakka. Inne tuud tetti noid umalõ perrele. Verivorstitegemise opas’ Jaanalõ selges ämm. Timä sai umakõrda oppust uma vanaimä käest.

Kododsõ retsepti võlu om lihtsüs

«Vorstõlõ andva hää ja kimmä maigu esikasvatõdu vorstiroho – majoraan, pune,» selet’ Jaana. «Noid om rassõ kasvata, no mu mehe sõsar Karulan kasvatas ja saami timä käest.»

Pääkomponendi omma värski veri ja Lõuna-Eesti suurma.

A kukki Jaana om hää vorstimeistri, om üts asi, miä või ka timäl vorstiteo summa käändä – kuusais. «Uskmada lugu jah,» tunnist’ Jaana. «Keese vorsti katski, olkugi tuli väiku. Vai sis läävä põhja. A tõnõkõrd om äge tuli all ja vorsti jääse terves! Ku kuu kasus, sis om kõik ägedämb, a ku kahanõs, omma as’a rahulikumba ja pehmembä. Kae, nüüt kuu kahanõski – vorsti omma kistumalda ilosa!»

Verehädä om suur

Verivorstitegemine sai suurõ põndsu sis, ku Võromaalõ jõudsõ tsiakatsk. Nigu pall’o tõsõki, pidi Trolla tsiapidämise är lõpõtama. Liha lihas, a õkva tull’ hädä, kost saia verivorstiteo pääkomponenti – verd.

«Õnnõs lupa veterinaar- ja söögiammõt üte suurõ tsiakasvatajaga vere-kaupa tetä,» ütel’ Jaana. «No puhtas tettü tsiasooligu ostami vällämaalt – noid tuvvas Eestimaalõ päämidselt jahimiihi jaos. Omma häste töödeldü, soola seen hoitu ja kalli muidoki kah.»

Jaana selet’, et ku nä esi viil tsiko pei, oll’ soolikidõ puhastamisõ aig kesk suvvõ. «Jõuluaol võtsõmi sooliga keldrist soola seest vällä ja naksimi vorsti tegemä,» selet’ tä.

Käsitüü om kallis

Nii mõnigi pensionär hiitüs är, ku kuuld, et Jaana verivorstikilost tulõ vällä kävvü inämb ku liha iist. «No käsitüü omgi kallis,» ütel’ Jaana ja es tii poodivorstõ maaha – tä om peris häid saanu.

«Ja tekke esi, ku saati koskilt soolikit ja verd,» härgüt’ tä. No oll’ kurb, et kommõ nakkas tuurainõpuudusõ peräst häömä. «Minevä aasta kuulut’ Võromaa kutsõhariduskeskus vällä verivorsti ja tõisi veresüüke tegemise kursusõ,» selet’ Jaana. «Ma panni hinnäst kirja ja olli rõõmsa, et saa targõmba inemise käest näpunäütit. A kursus jäi är, selle et huviliidsil es olõ verd ja soolikit üten võtta.»

A kuna pall’o omma naanu tsiko asõmõl lambit kasvatama, sis soovit’ Jaana julgõlõ pruuvi verivorstõ lambaverega tetä. «Pruuvsõmi är – ei tulõ kaska maiku vorstilõ!» julgust’ tä. «Ja ega verepulbri kah no nii väega halv ei olõ…»

Jaanal om teavitõt küük. Sääl tege tä joba päält 20 aasta ka hapnit kapstit. «Esi kasvatami kapstit ja hapnõ kapsta om Trolla perrel nigu logo vai nii,» muheli tä. «Õnnõ suula panõ kapstalõ hapnõmisõ aigu, inemine esi või perän mano panda, midä esi taht.»

Inne jõulu läävä Trolla perrel kaubas ka hapukurk, keedet piit, seene. «Väega häste ostõtas purki pantut mädärõika-tsesnoki-tomadi seku nimega «Võru mehe musi». «No otsa sai tsesnok – saak oll’ kehvä,» murõht’ Jaana. «Üts väiku talomiis tõi mano ja tuu sai kah otsa… Äkki mõni tuu mullõ siiä tsesnokit?»

harju-ylle


Harju Ülle
ylle@umaleht.ee

 
 


Trolla Jaana tekk’ inne jõulu müügis mitu laari verivorstõ. Harju Ülle pilt

Margna Epp: verivorstitego käü joulu mano

«No om külh egäväne mökerdämine, a esitettü vorsti käävä joulõ mano,» kõnõl’ kunstnik Margna Epp (51), kiä eläs Kanepi kihlkunnan Kaagjärve külän.

Epp om tuud miilt, et esitettüisi verivorstõga tulõva ilosa joulu ja vahtsõlt aastalt või luuta viläkat saaki.

«Mi edevanõmba omma iks verivorsti tennü ja ma tii kah joba pikkä aigu,» kõnõl’tä. Epp opsõ verivorstõ tegemise selges pia 30 aastat tagasi, ku oll’ kolinu elämä Vanalõ-Võromaalõ Karulalõ.

«Üts Koemõtsa-nimeline memm opas’ mullõ selges kõik söögi, midä tsiast saa: rulaat, pasteet ja muidoki verivorsti kah,» selet’ tä.

Seo iispäävä istsõ Epp ütenkuun katõ tõsõ naasõga uman Hino talo köögin ja vehkse hoolõga verivorstõ tetä. «Kamba pääle oll’ meil kuus liitrit verd ja kuus killo suurmit – noist vorstõst jakkus hulgas aos,» ütel’ tä.

Veri oll’ seokõrd lambaveri, mille Epp sai tutva lambapidäjä käest. «Olõ inne kah mõnõ kõrra lambaverest vorstõ tennü ja saava hää,» kinnit’ tä. «No parõmba meelega tei iks tsiaverest – osti talomehe käest puul tsika ja sai vere ja sooligu pääle. No tsiakadsuga kattõva tsiapidäjä är.»

Joba minevä aasta es saa Epp tsiasoolikit koskilt ja hädäga telse Internetist. «Puhta sooligu õkva Saksamaalt õkva pakiautomaati!» kitt’ tä ja ütel’, et noid jakkusi timahavatsõs vorstiteos kah.

Epp kõnõl’, et tuud murõt ei olõ, kiä verivorsti är süü. «Panõ sükävkülmä ja säält võta,» selet’ tä. «Verivorsti lätsi õigõ häste… jaanipääväl. Küdsimi verivorstõ tulõ pääl ja nii hää oll’ süvvä. Oll’gi kõigil lihast viländ!»

Harju Ülle

Jaga seod artiklit
Share On Facebook
Share On Twitter
Share On Google Plus
Contact us