Olõmi tsill’ukõnõ maa ja rahvas ja meil om lihtsä

tetä midägi tuu jaos, et maailm parõmbas muutunu

 

Perämädsel aol olõ pall’o ilma pite reisnü. Käünü filmega festivaalel ja ka esihindä eloh om reismist – olõ kihlatu India filmirežissööriga ja pall’o käümist om olnu India vaihõl. Midä inämb ma reisi, toda inämb saa arvo, ku priviligeeritü mi olõ, kiä mi elä parhilla Eestimaal.

Egä kõrd Aasia suurliinah saa šoki, et ma saa-i hengätä, õhureostus om niiiii suur! Mul om Indiah uma hapnigumask. Ku tuud päähä ei panõ, nakkasõ silmä vett juuskma ja hing jääs kinni. Sääl om väega harilik asi, et latsil om astma, ka mu peigmehel om astma. Olõ-i õhku, midä hengätä!

Mineva aasta näi üte kõrra New Delhi liinah sinist taivast. Seo oll’ ku ime. Ku Eestih viristäs, et päiv ei paistu ja omma pilve, sis ma nüüt iks ütle vasta: olõ tenolik, et omma pilve, mitte sudu. Pall’o maailma suurliina omma tolmutsõ ja hall sudu om kõgõst üle.

Minno väega vihastas tuu mõtlõminõ, et aah, seo kõik om kavvõl ja ei putu meile. Putus külh! Pall’o Lääne tehassit om Aasiah ja mi kõik ostami säänest kaupa, miä om sääl tettü. Tettü tuu mõttõga, et tä kipõlt katski lääs ja piäs vahtsõ ostma. Nuu, kiä tüütäse noih tehassih, omma tihtipääle latsõ ja nä saa-i piaaigu määnestki rahha. Or’apidämine olõ-i kohegi kaonu.

Mu peigmiis käve filmmäh ütte rõivatehast Indiah – ku pall’o värvireostust lätt jõkkõ! Pini ja tõsõ eläjä omma sinitse. Miä seo kõik luudusõ jaos tähendäs? Süäme alt võtt’ valusas, ku sis ildampa näi tuusama tehassõ kaupa Eestimaal. Maailm om üts, ütel pääväl om tuu sinine vesi ja naa mürgüpilve ka tah.

Egä hengüs puhast õhku, kraanivesi, midä juvva saat – tuu om sääne rikkus, midä piäs väega hoitma. Saa-i mõtõlda, et oh, meil olõ-i tollõga murõt. Ku mi ei hoia hindä luudust, sis ütspäiv saa-i hengädä ja juvva ka tah.

Ku mi kõik tarbinu veidemb, tarvitanu paiklikkõ tuutit, avitanu tuu pall’o. Ma esi proovi tetä nii: uuri, koh om määnegi asi tett, püvvä osta iks uma maa toodangut, esieränis mahhet kraami, pall’o käü tõsõ tsõõri pulstipoodih.

Mu hindä kõgõ suurõmb reostus om tõõnäolidselt linnukiga sõitminõ. Tollõga proovi ka nii, et ku kohegi minek, olõ kavvõmb sääl. A seo om mu murõkotus, kuis reisi nii, et reostanu veidemb.

Tuu, et raotas pühämõtsu, tetäs väega pall’o lakõsragomist, tarbitas iks väega pall’o ja om sääne tunnõ, et ah, meil om hulga luudust ja seo ei kao, om väega ohtlik mõtlõminõ. Kõik nakkaski mõtlõmisõst pääle. Kas lövvät, et om vaia iks inämb ja inämb tiini ja tarvita, vai mõtlõt nii, nigu mi edevanõmba mõtli – et luudus om pühä ja elläv ja egä puuossakõsõ iist, midä võtat, küsüt mõtsa käest lupa.

A nii, nigu mõtliva edevanõmba, inämb ei mõtõlda. Nüüt naardas, ku inemise vanna ja väärt hõpõpaiu kaitsva. Om iks vaia ehitä mugu teid, et kohegi jõuda. A kohe mi periselt tiil olõmi?

Arva, et luudusõh käümine om seo, miä päst – ku om seo köüdüs luudusõga, om köüdüs ka Maaga ja iks märgit, kuis Maad hoita. Otsit võimaluisi, kuis asjo vahtsõst pruuki. Egä kõrd ku midägi ostat, eski kingitüst, tulõ mõtõlda – om tuud vaia vai ei. Lõpus omgi nii, et egäüte pannus lugõ, ja maailma saagi muuta esihindä kaudu.

Mul om üts unistus – et ütel pääväl Eestimaa olõski rohilinõ riik. Mi olõmi nii tsill’ukõnõ maa, nii tsill’ukõnõ rahvas, pall’o lihtsämb om säädüisi muuta ja nä muutusõ, ku mi midägi kõik esihindä võrra tuu jaos teemi. Ku mi näemi pikembät perspektiivi. Mitte õnnõ hindä eloikä, a latsõlatsi ello silmäh piteh. Et näil olõs Maa, koh saa kraanist vett juvva ja pää kotsil om sinine taivas, mink paistõl unista ja mõtsikit mõttit mõtõlda.

Ma käve Bhutanih – tuu om sääne riik, miä om kiildnü plastiku. Mi saas ka olla sääne – ummamuudu. Ja ummamuudu olõk omgi rikkus ja esieräline ja paistus silmä. Mõtsik olõminõ om seo, miä mu jaos Eestimaa om. Ja ma väega looda, et mi ei ütle vallalõ seost mõtsikusõst ja ummist mõtsikist mõtsust. Et mi ei paki hinnäst plastiku sisse, steriilses, luudusõst kavvõndalõ.


Hintsi Anna,
filmirežissöör

Jaga seod artiklit