Mu kadunu esä oll’ umal aol ollu kangõ loomuga uhkõ miis. Ja mille ei? Kuigimuudu sai ta hindäle murõtsa väiku musta tsiklikese, millega sai Võru liina tüüle kävvü. Esi sündünü ja kasunu Varstu külän, ja nüüt liina tüüle, mis tuust, et väikeste Võru liina, a õks liina. Tuuperäst sõs nõna veidü pall’u pistü nõssigi.

Et esä täpsel kelläaol tüükotussal pidi olõma, pidi imäl hummugusüük minudi päält tarõn lavva pääl olõma. Nii harisigi imä är, et joba köögin pandsõ kohviklaasi tsukru kah sisse.

Ütskõrd juhtu, et tsukrutoosikõnõ oll’ tarõn lavva pääl. Imä pand’ taldrigu ja kohviklaasi lavva pääle ja sirut’ käe, et tsukurd kah panda. Esä oll’ kärätänü, et tä mõist esi kah tsukru sisse panda, nigunii naanõ ei tiiä millestki midägi.

Nii haardsõ tä kohviklaasi ja läts’ küüki tsukõrd võtma. Vast oll’ aig joba sõitma naada, rutuga kugist’ tä söögi alla, jõi kohvi pääle ja pand’ sõnna lausmalda minemä.

Ku imä lauda kraamsõ, sai selges, et esi tettü om õks häste tettü: kohviklaasi põhjan oll’ manna.

Kindma Maimu

Jaga seod artiklit