Antslan umbõs paarkümmend aastakka tagasi. Pikk hulga hädäliidsiga tüüpäiv polikliinikun nakas’ otsa saama.

Ravitsõja rahvas oll’ kogonõnu alumadsõ kõrra pääle registratuuri, mõttõ kõigil juba kodu küllen. Kõrraga tekk’ väläuss kõva kolksatusõ.

«Inemine!» ütel’ üts näist. Pettäsaaminõ paistu vällä pia egäst näost.

A säälsaman tull’ tõsõ naasõ suust trüüstmine: «Rahhu, rahhu! Ma aknõst näi. Es olõ inemine. Ussõst tull’ pääarst.»

Panga Milvi

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit